Juba päris mitu päeva oleme veetnud Tšiili pealinnas Santiagos, ja veel ei ole tekkinud tunnet, et tahaks siit tingimata kiiremas korras lahkuda. Kui veel mõni aeg tagasi oma teekonda kavandasime, mõtlesime Santiagost kui järjekordsest suurlinnast ringiga mööda minna. Ei olnud ju Buenos Aires lõppude lõpuks suurem asi, mis see Santiagogi siis parem sai olla. Kuid nagu meie puhul ikka, dikteerib teekonna detaile meie tehnoosakond ehk see, mida kusagil vaja/otstarbekas parandada/hooldada on. Niisiis Santiagost…

Pikemalt Lonely Planetisse süvenemata läksime kohalike soovituste teed ning maandusime Bellavista linnaosas. Algul olime selle soovituse suhtes ehk pisut skeptilised, sest see reklaamiti meile välja kui linnaosa, kus on palju restorane. Mitte, et meil midagi restoranide vastu oleks – lihtsalt siiani oleme väljaminekute piiramiseks ametlikud söögikohad oma “menüüst” välja jätnud (eks erandeid ikka on – kusjuures mõnikord oleme käinud kohvikus/restoranis ka selleks, et WiFi võimalust ära kasutades uut postitust üles panna) ning üritanud ise midagi oma priimuse ja katelokiga valmistada. Nüüd aga sattusime saatuse tahtsi linna, kus tuleb juba majutuse eest tavapärasest rohkem kukrut kergendada, ning restoranides käimine teeb selles mõttes asja veelgi hullemaks.

Keegi ei keela muidugi hosteli köögis iseseisvalt säästupudrundusega tegeleda, kuid kui restorane on tõesti jalaga segada… oleks patt mitte anda kiusatusele järele. Mõnes oleme ikka käinud ja ei ole kahetsenud. Kuid Bellavista võlu ei seisne ainult erisuguste restoranide külluses, vaid ka visuaalses atmosfääris – väga palju on hooneid, mille fassaadi ehib mõni joonistus (kõik need pildid on tehtud paarisaja meetri raadiuses meie hostelist):

 

Bellavistast põhjas asub üle 800 meetri kõrge San Cristobali küngas (Eesti mõistes ikka täitsa mägi), mis on põhimõtteliselt linna suurim park, ning mille otsast avanevad suurepärased vaated linnale. Et Santiago suureks probleemiks on sudu (nagu mägede vahel paiknevatel linnadel kipub olema), ei ole linna “lõppu” isegi sealt kõrgelt näha – mida kaugemale vaatad, seda tihedam sudu paistab.

Kõrgustesse viis meid köisraudtee, see oli päris huvitav sõitmine.

Panoraamid linnast eri kohtadest:

Künka otsas asus väike kirik ja Neitsi Maarja kuju, mis ei olnud küll nii efektne, nagu Kristus Rio de Janeiros, kuid tasus siiski külastamist:

 

Vaateid pargist:

 

Nagu suures linna ikka, käib kusagil kibe ehitamine:

Santiago üllatas meid organiseeritusega. Tundub, et siin ei hoita raha väga kokku, mistõttu linn on korras: näed koristajaid teeäärtes ja parkides, liiklus on metropoli kohta väga talutav, on rohelust, on iseloomu, on atmosfääri. Kuldne kesmine.