Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.
MacLeodGanjist sai meil üsna kiiresti küll. Mingi hetkeni on turistidele suunatus mõnus (või vähemalt lohutav), kuid sealt edasi on tülpimus kiire tekkima. Lõppude lõpuks ei reisi me ju selleks, et teha tutvust teiste turistidega, vaid ikka kohalike oludega. Siiani oleme liikunud juba ammu sisse tallatud radadel (ning mis seal salata, näinud maailmakuulsaid pilte India elust). Nüüd päramine aeg oma trajektoorist veidi hälbida.
India põhjaosas, Himachal Pradeshis asub naljaka nimega küla, MacLeodGanj. Ta on koduks suurele hulgale Tiibeti põgenikele, keda terves Indias arvatakse olevat ligi 200 000. Sealsamas on end alates 1959. aastast sisse seadnud ka Tiibeti eksiilvalitsus eesotsas kuulsa dalai-laamaga.
Delhist sai niisiis suund võetud põhja suunas, Himachal Pradeshi, mägisemasse rajooni. Kindlasti oleks näiteks Rajastanis olnud veel palju avastada – asuvad seal ju ka Jaipur, Udaipur ning Jaisalmer – kuid vaevalt, et nende külastamine sellises palavuses meile midagi annaks, ükskõik kui muljetavaldavad nad ka poleks. Pigem võimendaks niigi ahistavat tülpimust.
Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.
Ma ei tea, kuivõrd üks piiripunkt üht riiki iseloomustab, kuid Indiasse sisenedes avastasime eest kireva rahvamassi, tolmu üles keerutavad ja lakkamatult signaali andvad veoautod ning jubeda sitahaisu. Kas just sellisena me Indiat ette kujutasime, kuid mingit üllatusmomenti ka polnud. On ta ju kummaline, kuid ühtlasi ka kuulus.
Enne, kui arugi saime, oli meie teekond Nepalis läbi saanud. Vaid üheteistkümne päevaga jõudsime koduneda, õppida armastama teatud elemente kohalikust köögist, külastada Tiibeti mungakloostrit, kiruda õhu saastatust ja igasuguste Himaalaja-vaadete puudumist, ning kohtuda mitme rekordi omanikest motomatkapaariga aka Simon ja Lisa Thomas.
Nepallaste usutunnistusega on segased lood. Viimaste andmete kohaselt on valdav osa elanikkonnast hindud (2006. aastani oli tegemist ainukese riigiga maailmas, kus ametlikuks usundiks oli hinduism), ning vähemuse moodustavad peaasjalikult budistid ja moslemid. Tegelikkuses on religioosne pilt muidugi mõnevõrra keerulisem, kuna budismi ja hinduismi eraldusjoon ei ole just väga selge (tulenedes osalt ka faktist, et budism on arenenud hinduismist, ning üleüldse võib öelda, et budism ei ole tegelikult mitte religioon, vaid elufilosoofia), ning näiteks Nepalis on üsna tavaline, et budistid külastavad hindude templeid ja hindud budistide pühapaikasid.
Kathmandu, Nepali pealinn, rabab kohe oma intensiivsusega. Tänaval pead iga hetk olema valvel, et sinust keegi üle ei sõidaks ning et sa kogemata mõnest suitsevast prügihunnikust läbi ei kahlaks, varbad mädaneva lögaga koos. Asja muudab keerulisemaks see, et igal sammul püüavad tähelepanu meie jaoks eksootilised, kuid kohalike jaoks igapäevaelu omased elemendid, nii et alateadvuski on segaduses, kuhu minna ja mida vaadata.
Akhade küla Laoses andis nii võimsa emotsionaalse laengu, et nüüd, kui olime jõudnud Taisse, ei saanud kuidagi vastu panna kiusatusele mägirahvaste vallas veel midagi uut avastada. Käsitsi joonistatud kaart näpus, istusime taas tsikli selga ning põrutasime tundmatusse.
