Kui me tsikli Dar es Salaami eestlaste juurde nukralt maha jätsime ning ise meid Zanzibarile viivale katamaraanile astusime, tervitas meeskond meid pretensioonika hüüdlausega “Welcome to Paradise!”. Tõtt-öelda olin juba ammu otsustanud, et pean Zanzibaril ära käima, ja nüüd oli see kauaaegne unistus tõeks saamas.
Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Õigupoolest koosneks maailma üks vanimaid linnu, Jeemeni pealinn Sana’a justkui piparkoogimajadest – sedavõrd omalaadne on selle arhitektuur. Jeemenlased juba oskavad!
Sisenesime Jeemenisse piiripunktist, mis ei näinud üldsegi välja nagu piiripunkt, vaid rohkem nagu suvaline jumala poolt unustatud küla. Paar pudeneva krohviga putkat, generaator nende taga urisemas. Ei ühtegi viidet tollile ega migratsioonile. Mõned kahtlased tegelased, näpus kilekotid autode numbrimärkidega. Kuhu olime sattunud?
See, et Omaani lõunaosas asuv Salalah on eriline, ei ole tõepoolest ming saladus. Kellele ka ei mainiks Salalah’t, ikka on reaktsioon sarnane. “See on hoopis midagi muud kui ülejäänud Omaan – nii kui hakkad Salalah’le lähenema, muutub maastik kardinaalselt”. Kindlasti käib selle kirjelduse juurde nostalgiline säde silmis, mis ei kustu ka siis, kui me juba lehvitades eemalduma hakkame.
Muscatist sai järjekordne koht, kus veetsime peaasjalikult olmeküsimustega tegeledes tervelt kaks nädalat – nagu Dubaiski. Kuid Muscat on hoopis teistmoodi kui Dubai. Asi polegi mitte niivõrd selles, et siin absoluutselt puuduvad pilvelõhkujad – hoonete kõrgus on seadusega piiratud – vaid juba selleski, et üllataval kombel on linna värvipalett hoopis teine. Kui Dubais on isegi uuematel hoonetel sageli kasutatud liivakivi- ja kõrbetoone, siis Muscati värvikoodiks on silmipimestav valge.
Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.
