Margus oli Google Earthi kasutades välja peilinud ühe laevavraki asukoha Omaani idarannikul Madrakah’ kandis, mida meil oli kindlasti vaja vaatama minna, sest laevavrakid on teatavasti väga fotogeenilised.
Kuidas me kilpkonni otsimas käisime
Omaani idaranniku populaarseks atraktsiooniks on merikilpkonnad, kes öösiti rannale munema tulevad. Vanasti oli kilpkonnade vaatamine reguleerimata, nii et igaüks võis minna randa siis kui tahtis, kuid nüüd ollakse keskkonnateadlikumad ning kilpkonnade tegemisi saab jälgida ainult organiseeritud ekskursioonidel. Ei saanud meiegi kilpkonni nägemata jätta, kuid kuna me oleme tänaseks igasugu planeerimistest ja registreerimistest võõrdunud, siis otsustasime “kilpkonnaõnne” proovida omal käel, väljaspool kaitseala.
Võidad, kaotad
Muscatist sai järjekordne koht, kus veetsime peaasjalikult olmeküsimustega tegeledes tervelt kaks nädalat – nagu Dubaiski. Kuid Muscat on hoopis teistmoodi kui Dubai. Asi polegi mitte niivõrd selles, et siin absoluutselt puuduvad pilvelõhkujad – hoonete kõrgus on seadusega piiratud – vaid juba selleski, et üllataval kombel on linna värvipalett hoopis teine. Kui Dubais on isegi uuematel hoonetel sageli kasutatud liivakivi- ja kõrbetoone, siis Muscati värvikoodiks on silmipimestav valge.
Kõrgemale (II osa)
Kuna asusime orus, siis ei kujunenud öö siiski nii idülliliseks kui oleks oodanud – sääsed pinisesid isukalt telgiukse taga, meie sees magamiskottidel vähkremas ning oma higist kleepuvat olemist kirumas. Lämbe kuumus andis järele alles varajastel hommikutundidel, kui meil oli aeg hataka mõtteid telgi kokkupakkimisest mõlgutama – vaevalt et mõni muu hetk päevast mootorratta seljas suudaks võistelda just varahommikuse liikumaasumisega, kui päike alles tõuseb ning ümbrus on veel poolunes.
Kõrgemale (I osa)
Omaani pealinnas Muscatis maandusime ühe motomehe, inglasest Timothy (ehk lihtsalt Timi) juures. Pärast seda, kui olime nädal aega tegelenud viisa organiseerimisega järgmise külastatava riigi, Jeemeni tarvis, ning loomulikult ka meid jätkuvalt kimbutavate tehniliste probleemide lahendamisega, sai meil kõigest, aga eelkõige kohapeal passimisest küllalt. Otsustasime, et oleks vaja vaheldust, õhuvahetust.
Kuna Hajari mäed on Muscatist pea et kiviga visata, siis sinna sõitsimegi. Pakkisime kaasa paari päeva jagu toitu ja mõned Timi litsentsi abil soetatud õlled, ning põrutasime paariks päevaks linnast välja – kes veel ei tea, siis Omaan on üks vägevamaid riike, kus telkida, sest kui tegemist ei ole just eramaa või kaitsealuse piirkonnaga, siis võib telgi üles lüüa just seal, kus hing ihkab, ja keegi ei tee sellest probleemi. Mida veel tahta?!
Hullus konveieril
Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Andke armu!
Kas teadsite, et Canon sai endale nime halastusjumalanna Kwanoni (hiina vaste Avalokitešvarale, kelle ümbersündiv kehastus on dalai laama) järgi?
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie fotokaameral on läätse sisepinnale tekkinud plekk, mis kõik pildid ära rikub. Tõenäoliselt on see niiskes kliimas pidevalt +40 C õue ja +25 C siseruumide vahet käimisest tingitud kondents, mis on sinna lihtsalt ära kuivanud. Garantii alla selline jama muidugi ei kuulu ning ainus variant on hea raha eest välja vahetada kogu läätseplokk. Paratamatult tekib mõte, et samahästi võiks juba uue kaamera osta, aga ei tea, kas on mõtet. Ei jaksa enam mõelda ka – vahel on tunne, et saadaks kogu elektroonika koju, vähem jama. Aga pagan, kui hea on pärast vaadata neid pilte võsa vahelt piiluvatest tiigritest ning mustast mustematest inimestest! Aafrika on ju midagi sellist?
Pilt taskus
Meie vana hea sylearvuti on taaskord pildi taskusse pannud – juba tuntud probleem graafikakaardiga, mist6ttu ei v6ta pilti ette. Terve emaplaat on vaja v2lja vahetada, kuid kohalikud Apple’i esindajad r22givad kui yhest suust, et aega kulub selleks garantii alla kuuluvaks toiminguks terve kuu. Mis m6ttes???
Varugem niisiis kannatust.
Lõppakord
Esfahan
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
