Kes oleks võinud arvata, et Aafrikas võib nii külm olla, et hambad hakkavad plagisema, aga näed, on! Etioopia põhjaosa maastik on mägine, ja mõistagi mida kõrgemad mäed, seda külmem – seda vaatamata sellele, et kõige kuumem koht maakeral asub siit vaid kiviviske, või heakene küll, päevase sõiduteekonna kaugusel.
Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.
Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Ajatäiteks, Etioopia viisat oodates, sai tagantjärele põlvepeal kokku pandud väike retrohõnguline raadiosaade enne teele asumist arvutisse tõmmatud vinüülplaatide materjaliga. Põhja-Ameerikast oleme küll geograafiliselt kaugel, ent teatavasti on paljude sealsete andekate muusikute esiisad pärit just Mustalt Mandrilt, nii et enne kui asume siin, Aafrikas, kaasahaaravate biitide juuri taga ajama, vaatame, mida head on siit omal ajal “välja viidud”.
[audio:YHELTELJEL-Ameerika.mp3|titles=Ühel Teljel muusikasaade Põhja-Ameerikast]
Õigupoolest koosneks maailma üks vanimaid linnu, Jeemeni pealinn Sana’a justkui piparkoogimajadest – sedavõrd omalaadne on selle arhitektuur. Jeemenlased juba oskavad!
Al Mukallast Adenisse saamine ei ole niisama – teele jääb Abyani provints, kus ilma teeb iseseisvusliikumine ning kus kohalikku meediat uskudes iga nädal miski plahvatab. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et pidime jälle minema eskordiga.
Sisenesime Jeemenisse piiripunktist, mis ei näinud üldsegi välja nagu piiripunkt, vaid rohkem nagu suvaline jumala poolt unustatud küla. Paar pudeneva krohviga putkat, generaator nende taga urisemas. Ei ühtegi viidet tollile ega migratsioonile. Mõned kahtlased tegelased, näpus kilekotid autode numbrimärkidega. Kuhu olime sattunud?
See, et Omaani lõunaosas asuv Salalah on eriline, ei ole tõepoolest ming saladus. Kellele ka ei mainiks Salalah’t, ikka on reaktsioon sarnane. “See on hoopis midagi muud kui ülejäänud Omaan – nii kui hakkad Salalah’le lähenema, muutub maastik kardinaalselt”. Kindlasti käib selle kirjelduse juurde nostalgiline säde silmis, mis ei kustu ka siis, kui me juba lehvitades eemalduma hakkame.
