Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
Riobambast, täiesti tipp-topp korras, ent pisut igavast linnast, otsustasime vaatama sõita Ecuadori väidetavalt ühte kaunimaid paiku, ehk Quilotoa laguuni. Ehkki sõit sinna toimus mööda küllaltki väikest teed ning läbi mägisema piirkonna, oli just seal selgelt näha, kuidas Ecuador on Lõuna-Ameerika kõige tihedamalt asustatud riik (väidetavalt 45 inimest ruutkilomeetri kohta) – asustus oli igal pool, majad mäenõlvadele laiali puistatud.
Viimased päevad on mööda Panamericana peateed Peruus olnud suht kõva “andmine”. Õnneks on enamasti tegu suht korraliku asfaldi ja sirge teega, mis on andnud võimaluse vahemaid kiiresti läbida – me pole just suured Peruu fännid.
Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.
Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud.
Tšiili-Boliivia piiriületus toimus San Pedro de Atacama ja Uyuni vahel.
Viimastel päevadel on meie teekond kulgenud kas kõrbe ja ookeani piiril või suisa läbi kõrbe.
Kariina käis vahepeal bussiga Mendozast Buenos Aireses, et ikka veel paranduses olev videokaamera ära tuua. Nagu karta oligi, polnud sellega vahepeal (st kahe kuu jooksul!) mitte midagi tehtud, nii et video seis on endiselt lahtine. St meil on jätkuvalt helita ja kuumusega hapuks minev videokaamera.
Meie Öhlinsi (ehk Ö) amort vajab hooldust ja armastust, eriti enne sõitu Boliiviasse, kus teeolud pidavat eriti halvad olema (mõni ütleb, et seal ei olegi teid). Pärast Carretera Australi ja Ruta 40-t näitab meie Ö pika puuga suuremat vastupidavust retsidivismile kui Wilbers. Praeguse seisuga on hüdraulilisest preloaderist lekkinud mõni tilk õli – see juhtus külmas Ushuaias, kuid tagasi sooja tulles ei ole enam lekkinud. Üks liimitud tihendi kork on alla kukkunud, ilmselt tohutust vibratsioonist. Need on köki-möki probleemid, sest amort ise peab-toimib ja see on minuarust kõva sõna! Wilbers nägi mõnd rahulikult sõidetud džunglirada, head kruusa ja muidu keskmiselt halbasid asfaltteid, mida peaks minuarust iga amort (vähemalt esimesed 10 000km) kannatama, aga Wilbers “kollapseerus” nende olude all, olgugi, et tal oli eeliseks kõvem vedru (Ö on näiteks standardvedruga).
Muide, Wilbers on meil kohvris igaks juhuks tagavaraks kohvripõhjas kaasas ja peale mõnd nädalat seal olemist võtsin ta ükspäev välja ja ohhoo – isegi seistes on ta lekkima hakanud, ja seda pärast 4-t või 5-t kapitaalremonti. Midagi on tõsiselt mäda selle Wilbersiga ja loodan ta Wilbersisse tagasi saata, lihtsalt kingin selle neile tagasi (seda ei müüks vist isegi oma suurimale vaenlasele 🙂 ), et nad ise asja üle natuke mõelda saaks. Võibolla saan selle võimaluse Santiagos.
Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.
Tee Perito Morenost (Argentina) El Maiténi (Tšiili) piki Buenos Airese järve (Tšiili pool kui Lago General Carrera) kallast oli meie kaardile märgitud kui “rada”, mistõttu teeoludele me erilisi lootusi ei pannud. Ja õigesti tegime, sest ega see Ruta 40-le sugugi alla ei jäänud (kui, siis ainult mõõtmetelt) – ikka seesama lahtine killustik ja sadistlikult treppi sõidetud pinnas.