Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.

Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.

Pikemalt mõtlemata asusime siis auku otsima, kuni põhjus meile ise otsa vaatas – rehvi oli läbinud parajalt pirakas nael:

Otsisime siis välja rehviparanduskomplekti ja asusime auku lappima. Paraku osutusid “Made in Korea” Continental TKC80 rehvide seinad imepehmeteks (võrrelduna Marguse lemmikute matkarehvidega Heidenau K60), justkui oleksid tehtud võist – pea poole õhemad. Rehvi seinad olid isegi nii pehmed, et paranduspunnile ei avaldunud piisavalt survet ning ikka ja jälle, ka pärast kolme korda parandamist, hakkas paranduskoht tasapisi lekkima. Selline näeb siis välja parandatud koht:

Paranduskomplekti tootja ise ütleb, et selliselt parandatud rehviga ei tohiks sõita üle 60 km/h ning et see tuleks esimesel võimalusel välja vahetada. Meie varasem kogemus on, et parandatud rehviga saab sõita ka Türgist Eestisse, ja rohkemgi veel, kuid ilmselgelt ei saanud seda toimuma, sest nagu öeldud, ei jäänud õhk rehvi ka pärast mitmekordset parandamist pidama. Nii ei jäänud üle muud, kui enne Nicaragua piiri kusagile rehvitöökotta minna, ja asi seestpoolt ära parandada:

Lapp sissepoole:

Rehv lapitud, saime teed jätkata. Kuid enne Nicaragua piirini jõudmist pidime silmitsi seisma korrumpeerunud liikluspolitseinikuga, kes meile radariga kiiruseületamise mõõtis. Vaidlesime küll vastu, et nii kiiresti me küll ei sõitnud, aga tema jäi endale kindlaks ja kirjutas meile paberile trahvisummaks 110 USD. Siis mõtles natuke, ja pakkus, et kui me kohapeal maksame, siis pääseme 40 USD-ga. Niisiis oli selge, et meid üritatakse ninapidi vedada, sest ametlikult saab trahvi maksta ainult politseijaoskonnas. Võtsime siis julguse kokku ja ütlesime politseinikule, et me sooviks ikka jaoskonda minna ja seal maksta. Eks see selline piiripealne mäng oli, sest see jättis meid kahe võimaluse vahele – kas peame tõesti 110 USD maksma, või ei maksa midagi, sest enamasti pidavat korrumpeerunud tegelased selle peale leebuma ja trahvinõudest loobuma. Nii läkski – dokumendid anti tagasi ja öeldi, et “seekord pääsete hoiatusega”, ehk siis saime rõõmsalt edasi sõita.

Piiriületus Costa Ricast Nicaraguasse võttis küll palju aega ja mõnevõrra ka raha (Nicaraguasse sisenedes tuleb maksta 7 USD / nägu turistikaardi eest, lisaks 1 USD / nägu kohaliku omavalitsuse maksu, ja tsiklile kohustuslik kindlustus 12 USD), aga midagi keerulist polnud. Tüütu on ainult see, mismoodi seoses seagripiga peame nüüd igal piiriületusel täitma ühe täiendava paberi selle kohta, et meil ei ole gripi tunnuseid – nagu neid pabereid niigi palju poleks.

Päikeseloojang leidis meid praamilt, mis viib Nicaragua järvel olevale Isla de Ometepele ehk Ometepe saarele. Ometepe saart on juba satelliit-piltidelt väga huvitav vaadata, kuidas kaks vulkaanitippu moodustavad justkui numbri “8”.

Ja saarele jõudes me täielikult selle “8” läbi sõitsimegi. Siiski, et oma amorti seekord säästa, laadisime kogu kupatuse rattalt maha ja jätsime hostelisse – seekord oli meil see võimalus. Ja nii me siis saarel ringi kolistasime – teeolud on kohati äärmiselt halvad ja oli veidi mure ka meie suht kehvade rehvide pärast, mis, nagu varasemalt ilmnes, aukude tekkimisele üsnagi tundlikud.

Saarel on asustus olnud pikka aega, ja nagu Nicaragua järvel, Kesk-Ameerika suurimal järvel, on Ometepe saarel kohalikus mütoloogias tähtis koht. Erilist aurat võimendavad saarel olevad iidsed petroglüüfid:

Elu sellel saarel kulgeb omas vaikses rütmis, ja ehkki Ometepet turistidele väga promotakse, on see ikka parajalt võluv koht. Külad on väikesed ja meeldivalt vaiksed. Siin mõned pildid elust-olust saare suuremas külas, Moyogalpas:

Ometepe saarel läks meil õnneks kohtuda seljakottidega ümber maakera reisivate Riina ja Vahuriga, kellega suundusime pikemalt muljeid jagama Granadasse. See on küllaltki väike linn Nicaragua järve kaldal – eks ikka koloniaalstiilis, aga pisut teistsugune kui need, mida me Lõuna-Ameerikas nägime. Väiksem ja hubasem.

Tsikli saime seekord esmakordselt lausa hotellituppa veeretada. Eks sellega oli ikka tükk tegemist – Vahur tuli ka appi:

Pärast ponnistusi läksime linna peale jalutama. Siin mõned kirikud:

Selles samas kirikus oli silt, mis annab teada, et need inimesed kavatsevad abielluda, ja et kui kellelgi on midagi selle abielu vastu, siis peab sellest viivitamata teatama:

Tänavatel näeb siin palju naisi, kes kausse-ämbreid pea peal kannavad:

Ja kui lõuna kätte jõuab, siis algab tänavatel logelemine – siesta! Pildi pealt võibolla ei saa aru, aga tegelikult on nii palav, et viskaks isegi pikali 🙂