Reede varahommikul, veel enne päikesetõusu, olime juba lennukil. Käes oli meie jaoks viimane hetk Austraalias. Kui lennuk unisel lennuväljal õhkutõusuks kiirendama hakkas, vilksatasid mu silme eest läbi viimased poolteist kuud – punastes toonides kõrbestunud maastik, üksildased mandrit läbivad teed, põrgukuumus, aborigeenid, ja inimesed, keda me ei tundnud, kuid kellest olid saanud meie sõbrad. Pikemateks mõtisklusteks ei olnud aga aega, sest peagi rebis lennuk end juba maast lahti, ning mõne minuti pärast olime juba Timori mere kohal.
Darwinis veedetud aeg möödus suure higistamise tähe all. Alla +30° C langes temperatuur vaid öösiti, ning päevasel ajal oli stabiilselt üle +35° C rauas – tipphetkedel kiskus vägisi juba +40° C poole. Tegelikult on nii, et teatud temperatuurist edasi pole enam suurt vahet, kas on viis kraadi rohkem või vähem – põhjamaalase jaoks on niikuinii palav.
Olles jõudnud Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna, ei olnud enam mingit lõõgastumist, vaid asusime koheselt organiseerima tsikli transporti Ida-Timorisse (paljud ilmselt küsivad, et mis asi see veel on, kuid loodetavasti oskame sellele küsimusele varsti ka vastata – ega me isegi ei tea sellest praeguseks suurt palju rohkem kui seda, et tegemist on üsna värskelt iseseisvuse saavutanud riigiga, mis veel üsna hiljuti oli sõjas Indoneesiaga ning jagab nüüd viimasega Timori saart, olles ise pool sellest).
Vigade parandus – just nagu koolis oli. Või suvetöö, kui midagi nihu läks ja soojal suvepäeval higistama pidid – mõneti selline see remont oligi, kui kolm tihedat päeva järjest tsikli kallal tööd tegin.
Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.
Reede hommikul valdas mind üpriski ärev tunne – lõunaks oli meil kokku lepitud kohtumine nii tolli- kui karantiiniametnikuga meie saadetise ülevaatamiseks sadamas. Põhjust ärevuse tundmiseks oli ka – sest nii mõnigi meie eelkäijatest oli pidanud oma sõiduki importimiseks Austraaliasse välja käima koletuid summasid. Mitte seepärast, et siin oldaks väga korrumpeerunud, vaid seepärast, et iga liigutus maksab.
See, et meretransporti kasutades tuleb kauba kohalejõudmisel tasuda sihtkohamakse umbes samas suures summas kui saatmise enda maksumus, oli meile juba enne teada, nii et see ei tulnud meile üllatusena. Teatavasti on merendus eksisteerinud sajandeid, ning selle aja jooksul on suudetud süsteem nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa enam keegi aru, mille eest ja kellele ta maksab. Pääsu sellest loomulikult pole, sest kauba saaja on üldiselt huvitatud kauba kättesaamisest. Ja võimalikult kiiresti.
Aega võttis, aga asja sai! Kesk-Ameerikas viibisime maikuus, ja nüüd on asjalood lõpuks niikaugel, et oleme üles saanud Kesk-Ameerika (sh Mehhiko) analoogpiltide galerii, mis asub siin.
Kurvastusega peame nentima, et filmirullide saatmisega USA-st on hävinenud kahe ja poole filmirulli jagu magusat kraami California poolsaarest – ilmutusse viies selgus, et kellegi ilmatuma rumal/lohakas/kuri käsi on need rullid valguse käes lihtsalt lahti rullinud ning minu mitme päeva tööst on alles jäänud vaid valged kaadrid. Oli see posti- või tollitöötaja, kes seda enam teab, kuid kripeldama jääb see vist küll igavesti.
Lähitulevikus saavad üles ka Põhja-Ameerika pildid.
Tagantjärele sai kokku lõigatud lühike video sõidust Dalton Highway’l, Alaskal, ning jõudmisest Deadhorse’i, Põhja-Ameerika põhjapoolseimasse punkti, kuhu veel oma sõidukiga lastakse:
Mälestus mõne nädala tagusest ajast: sõidame mööda Kanadat läbivat teed nr 1, ja kaugusest paistab, justkui meile sõidaks vastu buss. Võiks ju küsida, et mis on selles siis nii kummalist, et teel sõidab buss. Kuid USA-s, ja ka Kanadas, on bussid suurte linnade välistel teedel väga harv nähtus, sest kogu USA-s veedetud aja jooksul (ja seda oli kuu aega, kusjuures sõitsime ikka tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid) panin mina maanteel tähele ainult üht bussi. Linnades ühistransport veel kuidagi toimib, ent ühest linnast teise saamiseks peab siin üldjuhul omama isiklikku sõiduvahendit.
