Vigade parandus – just nagu koolis oli. Või suvetöö, kui midagi nihu läks ja soojal suvepäeval higistama pidid – mõneti selline see remont oligi, kui kolm tihedat päeva järjest tsikli kallal tööd tegin.
Rubriigiarhiiv: Okeaania
Suur kesktee
Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.
Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.
Suured kivid
Käisime kohusetundlike turistide kombel Uluru – Kata Tjuta rahvuspargis. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on majesteetlike mõõtmetega monoliit nimega Uluru ning mitmest kivilahmakast koosnev ansambel Kata Tjuta ehk “mitu pead”.
Alice Springs
Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.
Plenty Highway
Sõidupäeva algus
Siin üks väike videolõik meie igapäevarutiinist, teeleasumisest ja mõtetest, mis sel ajal peas tiirlemas. Ühtlasi näitab see video üht väga suurt ja eluohtlikku viga, mis sai sel hommikul tehtud:
Sisemaa poole
Käesolev postitus on järjekordne näide sellest, mismoodi me kuidagi peateel ei suuda püsida ning võimalusel kõrvalteele pöörame.
Mount Isa poole kulgev tee ei olnud tegelikult igav, sest see läbis laheda vanamoelise atmosfääriga väikelinnasid.
Austraalia? Austraalia!
Ei jõudnudki väga pikalt põhja suunas uhada – tee, mis peaks Austraaliale ringi peale tegema ning mis läheb läbi kõigist suurtest linnadest, osutus olema sama liiklustihe kui Tallinn-Tartu maantee esimesed mõnikümmend kilomeetrit reedeti pärast tööpäeva lõppu. Pole vist vaja põhjalikumalt seletadagi, miks sedasorti sõitmine eriti rõõmu ei paku. Pealegi selgus üsna varsti, et tee, mis teoreetiliselt võiks pakkuda kenasid vaateid Vaiksele ookeanile, on ehitatud rannast siiski nii piisavalt kaugele, et vaadetest võib vaid unistada – enamasti jääb peatee ja ookeani vahele paarkümmend kilomeetrit ning pärast ookeani äranägemist tuleb tuldud teed tagasi minna, sest mingeid rannaäärseid teid pole. Ja üleüldse näivad kõik rannaäärsed paigad olevat ehitatud kuurortideks, kus patseerivad ainult turistid, rikkad ja ilusad, mistõttu neist vähestest kohtadest, mida meie Lonely Planet taevani kiidab ning millesse sattusime, tulime kiiremas korras tulema. Ei ole ikka meie teema.
Teeleasumine
Üleeile oli siis lõpuks see päev, kui oma asjad pakkisime ning Dorothyle ja Raulile head aega ütlesime.
Kallis tsikkel… käes!
Reede hommikul valdas mind üpriski ärev tunne – lõunaks oli meil kokku lepitud kohtumine nii tolli- kui karantiiniametnikuga meie saadetise ülevaatamiseks sadamas. Põhjust ärevuse tundmiseks oli ka – sest nii mõnigi meie eelkäijatest oli pidanud oma sõiduki importimiseks Austraaliasse välja käima koletuid summasid. Mitte seepärast, et siin oldaks väga korrumpeerunud, vaid seepärast, et iga liigutus maksab.
See, et meretransporti kasutades tuleb kauba kohalejõudmisel tasuda sihtkohamakse umbes samas suures summas kui saatmise enda maksumus, oli meile juba enne teada, nii et see ei tulnud meile üllatusena. Teatavasti on merendus eksisteerinud sajandeid, ning selle aja jooksul on suudetud süsteem nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa enam keegi aru, mille eest ja kellele ta maksab. Pääsu sellest loomulikult pole, sest kauba saaja on üldiselt huvitatud kauba kättesaamisest. Ja võimalikult kiiresti.