Õigupoolest koosneks maailma üks vanimaid linnu, Jeemeni pealinn Sana’a justkui piparkoogimajadest – sedavõrd omalaadne on selle arhitektuur. Jeemenlased juba oskavad!
Autori Margus postitused
Võõras
Sisenesime Jeemenisse piiripunktist, mis ei näinud üldsegi välja nagu piiripunkt, vaid rohkem nagu suvaline jumala poolt unustatud küla. Paar pudeneva krohviga putkat, generaator nende taga urisemas. Ei ühtegi viidet tollile ega migratsioonile. Mõned kahtlased tegelased, näpus kilekotid autode numbrimärkidega. Kuhu olime sattunud?
Ei ole saladus
See, et Omaani lõunaosas asuv Salalah on eriline, ei ole tõepoolest ming saladus. Kellele ka ei mainiks Salalah’t, ikka on reaktsioon sarnane. “See on hoopis midagi muud kui ülejäänud Omaan – nii kui hakkad Salalah’le lähenema, muutub maastik kardinaalselt”. Kindlasti käib selle kirjelduse juurde nostalgiline säde silmis, mis ei kustu ka siis, kui me juba lehvitades eemalduma hakkame.
Kuidas me kilpkonni otsimas käisime
Omaani idaranniku populaarseks atraktsiooniks on merikilpkonnad, kes öösiti rannale munema tulevad. Vanasti oli kilpkonnade vaatamine reguleerimata, nii et igaüks võis minna randa siis kui tahtis, kuid nüüd ollakse keskkonnateadlikumad ning kilpkonnade tegemisi saab jälgida ainult organiseeritud ekskursioonidel. Ei saanud meiegi kilpkonni nägemata jätta, kuid kuna me oleme tänaseks igasugu planeerimistest ja registreerimistest võõrdunud, siis otsustasime “kilpkonnaõnne” proovida omal käel, väljaspool kaitseala.
Võidad, kaotad
Muscatist sai järjekordne koht, kus veetsime peaasjalikult olmeküsimustega tegeledes tervelt kaks nädalat – nagu Dubaiski. Kuid Muscat on hoopis teistmoodi kui Dubai. Asi polegi mitte niivõrd selles, et siin absoluutselt puuduvad pilvelõhkujad – hoonete kõrgus on seadusega piiratud – vaid juba selleski, et üllataval kombel on linna värvipalett hoopis teine. Kui Dubais on isegi uuematel hoonetel sageli kasutatud liivakivi- ja kõrbetoone, siis Muscati värvikoodiks on silmipimestav valge.
Hullus konveieril
Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Esfahan
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
Viis aastat hiljem
Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.
Häda ja viletsus Islamabadis
Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.
Naer läbi pisarate
Seniks kuni me siin lahendusi oodates ja otsides küüsi närime, väike rõõmsamates toonides vahepala, ehk pildikesi Pakistani veoautodest.