Keegi täpselt ei tea, kuidas Lõuna-Aafrika idarannikul asuv Coffee Bay, ehk eestikeeli Kohvilaht, endale nime sai. Räägitakse, et kohvi vedanud laev olla seal kunagi karile jooksnud, ja sealt olla see nimi tulnud. Kuid ega vahet pole – nagu värskelt valmistatud kohvi lõhn hommikul, nii tõmbab ka Coffee Bay inimesi ligi nagu võimas magnet.
Lesothoga on nii, et plaan sinna minna susises meil peas juba mõnda aega, kuid Pretorias asuvas Lesotho Kuningriigi saatkonnas kohatud bürokraatia tõttu oleks meil sinna tegelikult peaaegu et minemata jäänud.
Kuigi Mosambiigi saarel on mitmeid kirikuid ja mosheesid, on selle rahvas traditsiooniliselt maausku. Kuid mitte see ei ole kõige silmatorkavam. Mis jääb silma, on see, kui palju on lapsi – umbes pool Mosambiigi rahvastikust on alaealine.
Üks asi, mida me Põhja-Mosambiigis tahtsime kindlasti näha, on Ilha de Moçambique ehk Mosambiigi saar – ehkki mitte nii pika ja intrigeeriva ajalooga kui tänapäeval Tansaaniale kuuluv Zanzibar, kuulub seegi Unesco kultuuripärandi nimekirja.
Ehk Tansaania nähtuna läbi HDR-i (High Dynamic Range – kõrgdünaamilise ulatusega) fotode.
Enamasti sumbume oma argiellu, nägemata ümbritseva elu paljusid väikseid nüansse.
Imre arvas, et üks koht, kus me kindlasti peaksime ära käima, on Kitulo kosk. Et kaardile polnud seda märgitud ning meie reisikirjanduses polnud seda poole sõnagagi mainitud, tundus see seda põnevam. Pealegi jäi see meile tee peale.
Kuna Gessu jäi meid mandrile tagasi ootama, aga Zanzibarile oli ju ometi vaja ring peale teha, siis rentisime tiirutamiseks väikese Honda XR 250R-i.
Nii kui Ugandasse jõudsime, andsime sisse online-taotlused viisade saamiseks Rwandasse. Kuna Uganda on küllaltki väike riik (vähemalt Aafrika mastaabis) ja kuna viisataotluse läbivaatamine ning (reeglina positiivse) vastuse saamine pidi aega võtma kolm päeva, siis võtsime aga suuna piiri äärde, et kohe, kui kinnitus käes, Rwandasse siseneda.
