Enamus turiste piirdub Djenné endaga, kuid kui päris aus olla, siis ehedama emotsiooni saab, kui vaadata Djennést veidike väljapoole, kasvõi selle vahetus läheduses asuvatesse küladesse. Majad on ikka sellest samast mudast, kuid inimesed on hoopis vahetumad ning – kui esmane umbusk sinu kui võõra suhtes selja taga – jätavad külalislahkema mulje.
Kongo-Gaboni liivatee video jätkuks paneme üles veel mõned videolõigud tüüpilisest liiklemisest Saharast lõunasse jäävas Aafrikas, mis meie arvates väga hästi iseloomustavad siinseid olusid – üks video Kameruni dzhunglirajalt, üks liiklemisest Benin Citys, Nigeerias (kodus mitte järgi teha!), ning üks linnapiltidest Lomés, Togo pealinnas. Vast annavad aimu, kuidas tunne kahel rattal on – lisage veel niiske troopiline kuumus, milles kogu paks tsiklivarustus läbi higistatud, nina ning kurku kriipivad liiklusummiku heitgaasid, silmi sügelema ajav räpaste tänavate tolm ja veoautode diislitahm, pluss kõik need kolmanda maailma võimendatud aroomid, kus solgitorud otse tänavakraavi jooksevad, siis ehk saate tunde kätte ja võib-olla mõistate, miks ka meie liikleme samas stiilis nagu kohalikud, ehk nagu oleks peast soojad.
NB! Kindlasti ei kõlba kasutamiseks mootorrattasõidu õppevideotena tsiviliseeritud Euroopa tingimustes! 😛
Endine Ülem-Volta, tänase nimega Burkina Faso, tekitas üle ootuste meeldiva emotsiooni, nii et võtsime korraks isegi hoo maha, et ümbritsevat endasse imeda.
Nigeeriaga, mulle tundub, sai “kahtlane” piirkond läbi, ja nüüd oleme ilmselgelt välja jõudnud rikidesse, kuhu ka turistid tahavad tulla – kuigi Beninist või Togost ei teata laias maailmas palju, õnnestus meil mõne päevaga näha shokeerivalt palju valget kontingenti – ehk siis huvi nagu on.
Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis oleme Aafrikas üht- või teistpidi kokku puutunud iga külastatud riigi pealinnaga, välja arvatud Maseruga (Lesotho). Vaatamata sellele, et neis huugavates sipelgapesades pole pea kunagi suurt huviväärset, ning hea meelega sõidaks igast viimasest kui ühest suure kaarega mööda, on reaalselt ainult läbisõiduga õnnestunud piirduda vaid Dodoma (Tansaania) ja Maputo (Mosambiik) puhul. Kõigis ülejäänutes oleme veetnud vähemalt ühe öö, enamasti rohkem veel – meenutagem kasvõi pooleteise kuu pikkust boksipeatust Nairobis (Kenya), või siis nädalaid, mis on kulunud viisade ootamisele Djibouti Citys (Djibouti), Lilongwes (Malawi) või Brazzaville’is (Kongo).
Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.
Ma ei tea, kas leidub inimest, kelle jaoks Kongo Demokraatlik Vabariik (ehk Kongo DV) oleks unistuste sihtkoht – kõige muu hulgas on ta tuntud kui üks korrumpeerunumaid ning seksuaalvägivalla poolest üks hullemaid riike maailmas. Kuid vaata kuidas tahad, jäi ta meile tee peale.
