… pikk tee oli veel ees. Tahtsime päeva lõpuks Loiyangalanisse välja jõuda, mis kvalifitseerub ikka veel pärapõrguna, ent ometi on tegemist piisavalt suure külaga, et sealt saada külma jooki ja sooja sööki. Magus illusioon sõrmede vahel olevast, kondentsmärjast pudelist jääkülma kokakoolat kulistada, samal ajal kui taevas praeb päike ning tugev tuul rebib halastamatult juukseid, toimis võimsa tõukena. Enne teeleasumist võtsime uurimisjaama varudest oma kümneliitrise veekanistri täis, millesse panime igaks juhuks sisse ka Addis Abebast soetatud veepuhastustableti – mine sa tea, mis seal kõik sees võib olla. Maitse oli muidugi kohutav, nagu sisse oleks segatud tuimestit.
Autori Kariina postitused
Uskumatu (I osa)
Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.
Aus kaup
Imetlesime neid Põhja-Etioopia maastikke mis me imetlesime, midagi sellist, nagu meile pakkusid Simieni mäed, ei osanud me päris oodata. Kui aus olla, siis kui mitte Simienid, siis ehk polekski me ehk nii kaugele põhjasuunas vuranud, vaid oleksime piirdunud Lalibelaga ja sealt põrutanud edasi riigi keskosas asuvasse Addis Abebasse. Kuid miski sinna Simienidesse tõmbas, ja nii see küllaltki piinarikas teekond ette võetud sai.
Mägedes on muudki
Kummalisel kombel ei ole ma kusagil varem näinud kristlust praktiseeritavat nii suure pühendumusega kui siin, Aafrikas. Tänapäeva Etioopia aladel neljandal sajandil domineerivaks muutunud kristlus on usutunnistuseks umbes poolele riigi rahvastikust. Sestap pole ime, et alatasa näeb teeäärt mööda vantsimas mõnd valgesse riietatud palverändurit, käes avatud vihmavari, ning maastikul torkab silma nii mõnigi rist ja kirikutorn.
Depressioonist depressiooni
Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.
Kumb on hullem?
Al Mukallast Adenisse saamine ei ole niisama – teele jääb Abyani provints, kus ilma teeb iseseisvusliikumine ning kus kohalikku meediat uskudes iga nädal miski plahvatab. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et pidime jälle minema eskordiga.
Jeemeni oma Lasnamägi
Kuidas me laevavrakki otsimas käisime
Margus oli Google Earthi kasutades välja peilinud ühe laevavraki asukoha Omaani idarannikul Madrakah’ kandis, mida meil oli kindlasti vaja vaatama minna, sest laevavrakid on teatavasti väga fotogeenilised.
Kõrgemale (II osa)
Kuna asusime orus, siis ei kujunenud öö siiski nii idülliliseks kui oleks oodanud – sääsed pinisesid isukalt telgiukse taga, meie sees magamiskottidel vähkremas ning oma higist kleepuvat olemist kirumas. Lämbe kuumus andis järele alles varajastel hommikutundidel, kui meil oli aeg hataka mõtteid telgi kokkupakkimisest mõlgutama – vaevalt et mõni muu hetk päevast mootorratta seljas suudaks võistelda just varahommikuse liikumaasumisega, kui päike alles tõuseb ning ümbrus on veel poolunes.
Kõrgemale (I osa)
Omaani pealinnas Muscatis maandusime ühe motomehe, inglasest Timothy (ehk lihtsalt Timi) juures. Pärast seda, kui olime nädal aega tegelenud viisa organiseerimisega järgmise külastatava riigi, Jeemeni tarvis, ning loomulikult ka meid jätkuvalt kimbutavate tehniliste probleemide lahendamisega, sai meil kõigest, aga eelkõige kohapeal passimisest küllalt. Otsustasime, et oleks vaja vaheldust, õhuvahetust.
Kuna Hajari mäed on Muscatist pea et kiviga visata, siis sinna sõitsimegi. Pakkisime kaasa paari päeva jagu toitu ja mõned Timi litsentsi abil soetatud õlled, ning põrutasime paariks päevaks linnast välja – kes veel ei tea, siis Omaan on üks vägevamaid riike, kus telkida, sest kui tegemist ei ole just eramaa või kaitsealuse piirkonnaga, siis võib telgi üles lüüa just seal, kus hing ihkab, ja keegi ei tee sellest probleemi. Mida veel tahta?!