Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud.
Tšiili-Boliivia piiriületus toimus San Pedro de Atacama ja Uyuni vahel.
Viimastel päevadel on meie teekond kulgenud kas kõrbe ja ookeani piiril või suisa läbi kõrbe.
Üheks meie (ja eriti astrunoomiahuvilise Marguse) suureks sooviks oli külastada mõnd Tšiilis asuvat rahvusvahelist observatooriumi. Niisama nende territooriumile enesestmõistetavalt ringi kolama kedagi ei lasta, vaid peab olema eriluba või tuleb end pikalt-pikalt ekskursioonile kirja panna.
Juba päris mitu päeva oleme veetnud Tšiili pealinnas Santiagos, ja veel ei ole tekkinud tunnet, et tahaks siit tingimata kiiremas korras lahkuda. Kui veel mõni aeg tagasi oma teekonda kavandasime, mõtlesime Santiagost kui järjekordsest suurlinnast ringiga mööda minna. Ei olnud ju Buenos Aires lõppude lõpuks suurem asi, mis see Santiagogi siis parem sai olla. Kuid nagu meie puhul ikka, dikteerib teekonna detaile meie tehnoosakond ehk see, mida kusagil vaja/otstarbekas parandada/hooldada on. Niisiis Santiagost…
Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.
Mööda Argentinat ja Tšiilit ringi sõites silmasime mitmel pool tee ääres punaste lipukestega tähistatud “pühamuid” – enne teadsime vaid ühe taolise olemasolust San Juani maakonnas. Aga nii, nagu kuulus Recoleta kalmistu ei ole ainus omataoline (samal põhimõttel, kuid tagasihoidlikumalt, on siin ehitatud tegelikult suurem osa kalmistutest), on ka see levinud nähtus.
Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. Loe edasi Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde
Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.
Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.