Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.
Algul olime India toitude suhtes küllaltki skeptilised, kuid ajapikku üht-teist proovides on lausa lemmikudki tekkinud. Ja mis seal salata, ehkki üldiselt sööme hea meelega liharoogasid, siis siin oleme õppinud taimetoite hindama – valik on ju suur, ning maitsetusest on kogu India maitseainebuketi juures patt rääkida.
Kui startisime Srinagarist Kargili suunas, mis asub umbes poolel teel Lehi, ehk kümnetunnise bussisõidu kaugusel, ei olnud ilm just paljulubav – terve öö oli sadanud ning hommikuks ei olnud hallid pilved veel linna kohalt hajunud. Siin-seal oli taevas näha heledamaid laike, kuid üsna pea pärast teeleasumist sai meile selgeks, et loodusjõududel on siin ülim võim, ning lootust mingitele kompromissidele ei maksa liialt hellitada.
Enne, kui arugi saime, oli meie teekond Nepalis läbi saanud. Vaid üheteistkümne päevaga jõudsime koduneda, õppida armastama teatud elemente kohalikust köögist, külastada Tiibeti mungakloostrit, kiruda õhu saastatust ja igasuguste Himaalaja-vaadete puudumist, ning kohtuda mitme rekordi omanikest motomatkapaariga aka Simon ja Lisa Thomas.
Luang Prabang, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluv linn, on kahtlemata Laose kõige turistisõbralikum koht, ning turiste on siin äraütlemata palju, nagu ka külalistemaju, restorane ja suveniiripoode. Kohati tekib lausa küsimus, et kuhu need kohalikud veel mahuvad, ent ometi on sellel väikelinnal võluv aura, olles pikitud maitseka koloniaalarhitektuuri ning arvukate budistlike templitega. Ning loomulikult lisab sarmi ka rahuliku vooluga Mekong.
Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.
Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.
Kolm päeva pidasime Angkori varemetes kolistades vastu – ega tõtt-öelda poleks kauem enam jaksanud. Õhtuti, kui silmad sulgesime, muud ei näinud kui kive. Pärast Siem Reapi põrutasime pealinna Phnom Penhi ja ehmatasime täitsa ära, sest suutsime endale leida hotelli sellise piirkonnas, kus kohvikutest kostab tänavale vali hip-hop või europopp ning kus tuk-tukijuhid ei väsi sinult iga kord, kui sa neist möödud, küsimast, kas sa ikka ei sooviks nende teenuseid kasutada. Kubises turistidest. Kas sellist Kambodžat me ootasimegi, küsisime endalt, ning lubasime uue päeva koites kohe sellest ehtsusetust linnast minema sõita. Kuhugi, kus hommikusöögiks pakutakse, nagu peab, ikka nuudlisuppi, mitte müslit ja banaanipannkooke. Ning kus käib päris elu, mitte tühipaljas turismidollari teenimine.
Siis, kui olime arvanud, et vaevalt, et ükski budistlikest pühakodadest Tais meid enam suudab üllatada, avastasime midagi eriti kaunist. Kui muidu on templid eredates toonides, mis päikese käes niivõrd helendama löövad, et palja silmaga on valus vaadata, siis Wat Arun, India koidujumala Aruna järgi nime saanud tempel on hoopis teistsugune – maalähedastes, rahulikes toonides, nagu päikesetõusueelselt udusse mattunud maa.
