Üheks põhjuseks, miks nii kauaks New Yorki pidama jäime, olid sealsed inimesed. Nagu paljud ülalolevast pildist aru saavad, käib tsikliteema juurde kohustuslikus korras õlu, aga mitte sellepärast ei pannud ma seda pilti esimeseks. Tähelepanelikumad panevad ilmselt tähele, et pildil on õllepudelid-purgid koos jääga pistetud tsikli alumiiniumkohvrisse. Aga ühesõnaga natuke ka motofoorumi Adventure Rider NYC-meeskonnast…
Mida kauem siin oleme, seda rohkem mulle siin meeldib. New York on lihtsalt nii värviküllane ja nii varieeruv, et siin saab ilma pikema jututagi aru, mida peetakse silmas, kui öeldakse “palju võimalusi”. Tahad värskelt valmistatud pastat – lähed Little Italy linnaossa, tahad midagi aasiapärast, sead sammud China Town’i. Sellest ei maksa üldse rääkidagi, et pidevalt on midagi toimumas – kontserdid, näitused, improviseeritud üritused… See võib tunduda väga enesestmõistetav, kuid ise sain muidu abstraktsena tundunud võimalusterohkusest kui sellisest tõeliselt aru alles siin. Loe edasi New York Citys on kõike
Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.
USA keskosa ei ole põnevate maastike poolest just õnnistatud, nii et peamiseks atraktsiooniks on siin linnad. Mõned päevad tagasi viis tee meid Detroiti. Kuuldavasti ei ole palju inimesi, kes sellesse USA “mõrvapealinnaks” ristitud linna ihkaks minna. Praeguse majanduslanguse kontekstis on USA autotootmismeka kuidagi eriti nukker – kes siis ikka traditsiooniliselt suure kütusekuluga USA sõidukit osta tahab, kui Euroopa ja Jaapan/Korea palju säästlikumaid alternatiive toodavad.
Ehkki paljude jaoks on Detroidis tõmbenumbriks Fordi ja Chrysleri ja muud sarnased muuseumid, läksime meie sinna hoopis teisel põhjusel – Detroidil on mängida oluline roll muusika ajaloos, ning seda peetakse techno sünnilinnaks. Meie eesmärgiks oligi näha seda keskkonda, mis muusikuid inspireeris. Loe edasi Detroit
Oleme mõneks päevaks mu endise ingliskeeleõpetaja Jeannie juurde peatuma jäänud, kellel ilus majake maakohas, Milwaukee lähistel (USA-s on sõnal “lähistel” muidugi hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis – Milwaukee on siit 43 miili ehk pea 70 kilomeetri kaugusel), Michigani järve ääres. Nüüd on olnud aega “pisiasjadele” tähelepanu pöörata.
Veetsime Colombias terve kuu, ja ometi ei saanud miskipärast mahti sellest intrigeerivast riigist pikemalt kirjutada. Hiljem, kui olime sealt juba lahkunud, olime jällegi niivõrd ametis uute maade avastamisega, et… Aga parem hilja, kui mitte kunagi! Siin mõned muljed.
Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.
2100 meetri kõrgusel asuvasse San Cristóbal de las Casase linna plaanisime jääda vaid üheks ööks. Lonely Planetist loetud jutt järjekordsest koloniaalimest ei suutnud meis vaimustust tekitada, pigem olime motiveeritud asjaolust, et üks magamata öö (vt eelmist postitust) vajas kompenseerimist. San Cristóbal näis olevat selline koht, kus saab end korralikult, ilma turvalisuse pärast kartmata välja magada.
Hommikul rutates linnavalitsuse büroosse minnes, et Mehhiko teede kaarti leida, jõudsin aga arusaamisele, et selles linnas on midagi sellist, mida ei ole teistes linnades, mida oleme siiani külastanud. Nii sündis otsus jääda veel üheks ööks.
Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.