Põhja-Laose kultuurimaastikku ilmestavad mitmed siin elavad mägihõimud. Valitsusele on nad muidugi pinnuks silmas – olles pärit kes Hiinast, kes Burmast, kes kusagilt mujalt, ning olles endaga kaasa toonud oma kultuuri ja oma religiooni, kohalikku ühiskonda nad hästi integreeruda ei taha. Üheks selliseks hõimuks on akhad, kes arvatakse olevat Tiibeti kandist ning keda Burma, Hiina, Laose ja Tai peale kokku on loendatud pea poole miljoni jagu.
Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.
Seekordne video pisut parema lahutusvõimega, nii et kellel netiühendus kannatab, see klikaku videoakna all olevat nupukest, mis ta “480p” peale lülitab ja siis korra klõpsaku seda kõrval olevat laiali näitavate noolekeste nuppu, et üle ekraani suuremat videot vaadata.
Kolm päeva pidasime Angkori varemetes kolistades vastu – ega tõtt-öelda poleks kauem enam jaksanud. Õhtuti, kui silmad sulgesime, muud ei näinud kui kive. Pärast Siem Reapi põrutasime pealinna Phnom Penhi ja ehmatasime täitsa ära, sest suutsime endale leida hotelli sellise piirkonnas, kus kohvikutest kostab tänavale vali hip-hop või europopp ning kus tuk-tukijuhid ei väsi sinult iga kord, kui sa neist möödud, küsimast, kas sa ikka ei sooviks nende teenuseid kasutada. Kubises turistidest. Kas sellist Kambodžat me ootasimegi, küsisime endalt, ning lubasime uue päeva koites kohe sellest ehtsusetust linnast minema sõita. Kuhugi, kus hommikusöögiks pakutakse, nagu peab, ikka nuudlisuppi, mitte müslit ja banaanipannkooke. Ning kus käib päris elu, mitte tühipaljas turismidollari teenimine.
Bangkokist sai lõppude lõpuks villand. Oli hea meel sellest liiklushullarist välja saada, ja veel enam selle üle, et väljasõit läks suhteliselt sujuvalt. Kurjad keeled räägivad, et Bangkoki liikluses sureb iga 15 minuti tagant üks rolleri- või motomees, nii et kui kiirtee kord juba rehvide all, siis ei tahtnud muud kui sellest kiiresti eemalduda, kuni piir Kambodžaga tervitas.
Ports analoogkaameraga tehtud Kagu-Aasia pilte on nüüd üleval siin.
Siis, kui olime arvanud, et vaevalt, et ükski budistlikest pühakodadest Tais meid enam suudab üllatada, avastasime midagi eriti kaunist. Kui muidu on templid eredates toonides, mis päikese käes niivõrd helendama löövad, et palja silmaga on valus vaadata, siis Wat Arun, India koidujumala Aruna järgi nime saanud tempel on hoopis teistsugune – maalähedastes, rahulikes toonides, nagu päikesetõusueelselt udusse mattunud maa.
Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.
Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.
Selleks ajaks, kui Phuketist minema saime, oli meil merest ja randadest tekkinud piisav küllastumus, nii et enne Taisse saabumist tehtud plaani – külastada veel näiteks Samui või Phangani saart – viskasime suhteliselt kerge südamega üle parda. Asusime niisiis taas teele põhja suunas, läbides Kra maakitsust.
