Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.
Pärast Montréalist lahkumist oleme muudkui uhanud Alaska suunas, idast tagasi lääne poole, stabiilselt umbes 500 kilomeetrit päevas. Võiks küsida, et millest selline kiirustamine ning kas vahepeal midagi põnevat näha polegi?
Veetsime Colombias terve kuu, ja ometi ei saanud miskipärast mahti sellest intrigeerivast riigist pikemalt kirjutada. Hiljem, kui olime sealt juba lahkunud, olime jällegi niivõrd ametis uute maade avastamisega, et… Aga parem hilja, kui mitte kunagi! Siin mõned muljed.
Suur kanjon (ingl.k. Grand Canyon) – kes siis sellest kuulnud poleks. Tegemist on vast USA ühe tuntuima turismimagnetiga, ning meie eilne käik selle servale tõestas, et täiesti põhjendatult. Kanjoni suunas sõites kulgeb tee pikki miile mööda rantšodega ääristatud tasandikku, mis mitte kuidagi ei reeda, mis ootab ees. Ootaks ju mägisemat maastikku, mis kuidagi vaimu ette valmistaks. Aga ei! Põllud lähevad üle männimetsaks ja kohe üldse ei tahaks uskuda, et SIIN võiks asuda midagi niivõrd üüratut.
Oma esimese turismivisiidi USA-s tegime Joshua Tree National Park’i. Oma nime on see saanud lühilehise tääkliilia (ingl.k. Joshua tree) järgi, mida seal ohtrasti kasvab. Üks omamoodi huvitav, täiesti fotogeeniline taim! Loe edasi Joshua Tree rahvuspark→
Eks mida rohkematelt mootorratturitelt küsida, mis teeb Baja nende jaoks eriliseks (ja miks siia nii palju ameeriklasi tuleb), seda erinevamaid vastuseid saab. Meile jääb Baja eelkõige meelde selle keskosa loodusega. Siin on palju küllaltki üksluiset maastikku, mis kümnete ja kümnete kilomeetrite vältel eriti ei vaheldu, nii et kohati kipub 100 km/h mööda tikksirget teed sõites unigi peale tulema. Kui peateelt kõrvale pöörata, korraks seisma jääda ja ringi vaadata, avaneb aga hoopis teine vaatepilt – kõik kohad on täis kaktuseid ja muid, parajalt veidraid taimi, millest isegi und ei oleks osanud näha. Tornidena taeva poole sirutuvate kaktuste vahel ringi kõndides tekib tunne, nagu oleks muinasjutumaal. Või kosmoses. Loe edasi Baja ulmest veel→
Baja California poolsaar on koht, kuhu oleme ammu tahtnud minna. Ega niiväga täpselt ei teagi, miks. Lihtsalt paljude motomatkajate jutu põhjal on jäänud mulje, et sinna PEAB minema.
Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.
Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.
Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!
