Tagantjärele sai kokku lõigatud lühike video sõidust Dalton Highway’l, Alaskal, ning jõudmisest Deadhorse’i, Põhja-Ameerika põhjapoolseimasse punkti, kuhu veel oma sõidukiga lastakse:
Sildiarhiiv: ilm
See ei ole buss!
Mälestus mõne nädala tagusest ajast: sõidame mööda Kanadat läbivat teed nr 1, ja kaugusest paistab, justkui meile sõidaks vastu buss. Võiks ju küsida, et mis on selles siis nii kummalist, et teel sõidab buss. Kuid USA-s, ja ka Kanadas, on bussid suurte linnade välistel teedel väga harv nähtus, sest kogu USA-s veedetud aja jooksul (ja seda oli kuu aega, kusjuures sõitsime ikka tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid) panin mina maanteel tähele ainult üht bussi. Linnades ühistransport veel kuidagi toimib, ent ühest linnast teise saamiseks peab siin üldjuhul omama isiklikku sõiduvahendit.
Kenai poolsaarest ja Lõuna-Alaskast
Maailma lõpus käidud, veetsime veel paar päeva kohaliku mehe, Ramey juures. Huvitav on see, kuidas kõik motomehed ja -naised, kelle juures oma Põhja-Ameerika rännakul oleme peatunud, on olnud väga positiivsed inimesed, kellel kõigil rääkida oma huvitav lugu. Ramey, näiteks, elab metsas, pooleliolevas majas, mida ta ise oma jõudude ja teadmiste abil ehitada ja viimistleda püüab. Töökohta tal pole, ent see-eest on tal palju huvitavaid kogemusi. Näiteks tegeles ta veel mõnda aega tagasi sponsorite otsimisega projektile Goliath Expedition, kus üks mees kõnnib ümber maakera.
Juunikuus lumi on maas
Mõned päevad tagasi viis tee meid läbi Rocky Mountainsi nime all tuntud piirkonna. Eks igasugu mägesid oleme tänaseks näinud küll ja küll, nii et mingeid erilisi erutusvärinaid sellega seoses eelnevalt ei tekkinud. Seda suurem oli meie üllatus kohale jõudes.
USAs
Terve üleeilne hommik möödus pabistades. Mul läks isegi kõht lahti. Ja kõik sellepärast, et ees oli katse siseneda Ameerika Ühendriikidesse. Mitte, et me oleksime mingid pätid, kes tahavad unistuste maal illegaalselt tööle hakata, kuid kui natuke mõelda, siis põhjuseid, miks keelduda meid sisse laskmast, ei ole vaja kaugelt otsida. Pole meil ju Eestis ei kodu ega töökohta, möödunud aastatel oleme käinud kurjuse telje riikides (õnneks on templid vanades passides). Kindlasti on midagi veel – teatavasti langetab lõpliku otsuse sisenemise kohta piirivalveametnik. Enne piirile jõudmist printisime tõendusmaterjaliks välja hunniku pabereid – konto väljavõtted ja muud säärast.
Honduras
Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.
Panamast kiiresti läbi
Panama on küllaltki väike, pindalaks vaid 78 000 ruutkilomeetrit. Seepärast me sinna pikemalt pidama ei jäänud, küll aga väisasime kohustuslikku turismimagnetit, Panama kanalit – midagi väga suurejoonelist seal polnud, aga seal käimist ei kahetse ka, sest on ju tegemist majanduslikult väga tähtsa objektiga.
“Hüvasti, Lõuna-Ameerika!” ehk jõudmine Panamasse
Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.
Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉
Colombia
5. aprillil ületasime Colombia (Kolumbia) piiri. Kui päris aus olla, siis selle riigiga seoses oli igasugu hirme ja ärevust omajagu rohkem kui seoses ühegi teise Lõuna-Ameerika riigiga – käib siin ju omamoodi kodusõda, millest küll ainult mööda peateid liikudes arugi ei pidavat saama. Seoses lihavõttenädala lähenemisega oli peateid aga turvama pandud küllaltki palju politsenikke ja sõjaväelasi, kuna see on selline aeg, kus inimesed liiguvad riigis rohkem ringi. Ehkki suur reede on alles homme, pandi kõik ametiasutused juba tänasest kinni – siin sügavalt katoliiklikus riigis võetakse usupühasid ikka täie tõsidusega 😉
La Paz
Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.