Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.

Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉

Siin ta siis on – kogu eluks vajalik kraam:

Kui kõik kontrollid läbitud ja paberid aetud, mässiti tsikkel kilesse ja võrku, ja nii me temast lahkusime, endal mure, kas jõuab ikka ühes tükis kohale:

Ees oli ju Darien Gap-i ületus – kurikuulus puuduolev osa Põhja- ja Lõuna-Ameerikat ühendavast panamericana teest. Juba aastaid tagasi lugesin ühe minu isikliku kangelase, Helge Pederseni (tõsisemate motomatkajate kultuspildiraamatu “10 years on 2 wheels” autor), matkakirja-pilte Dariéni ületusest tema vana BMW R80G/S-iga – tema kasutas igasugu vintse-köisi, et oma tsikkel tihedast soisest džunglist läbi vedada. Sajakonna kilomeetri läbimiseks kulus nädalaid. Helge ületus oli huvitav selles mõttes, et tegemist oli tavalise matkarattaga, mitte spetsiaalselt Dariéni ületuseks ehitatud (soo-)sõidukiga. Loomulikult pani see selles suunas mõtte tööle küll, et “võiks ju kah Dariéniga jõudu katsuda”, …kuni mõistus pähe tagasi tuli. Kaugelt vaadates tunduvad asjad muidugi lihtsad, aga nimetatud piirkonnast lennukiga üle lennates püüdsin aknast huviga näha, et kus see Darién seal asub, kui tihedalt neid jõgesid ja soistunud alasid seal on, kust oleks mõttekam minna jne. Minu kurvastuseks kattis seda aga tihe pilvekiht just siis, kui “õige asi” pihta hakkas. Kel huvi, siis Dariéni “lünga” kohta ja selle ületamise ajaloost on huvitavat ingliskeelset lugemist siin. 

Panamasse jõudes tabas meid esimene šokk – kuumus. Väljas viskas koos niiske ookeanikliimaga +32 kraadi – tulles Bogotást, kus temperatuurid jäid enamasti 15-20C vahele, oli Panamasse jõudes lennukist välja tulles tunne, nagu oleks astunud saunalavale.

Ratta kättesaamine käis üle ootuste lihtsalt. Ajutise impordi vormistas üpriski mitteametliku välimusega tolliputkas seekord Kariina sõnul parajalt korpulentne, kodukitlis daam, kellel oli nägemisega nii kehvasti, et kõik asjad tuli paberilt ette lugeda ning hiljem kogu trükitöö veel üle kontrollida. Selle aja jooksul, mis selleks kulus, jõudis alata ja lõppeda üks neist äkilistest vihmasadudest.

Nii me siis, higi ojadena voolamas, Panama City hullus liikluses ringi ukerdasime, et üles leida hostel, mille koordinaat mul GPS-i oli pandud. Loomulikult on siin, nagu teisteski Ladina-Ameerika riikides, lõputult ühesuunalisi tänavaid, mida mööda lõpuks ringiratast oma lõpp-punkti ümber sõitsime, kuni ühel hetkel mul lihtsalt siiber sai ja ma julmalt (aga täiesti turvaliselt) ühte väiksemasse, liiklusega mitte nii koormatud tänavasse sisse pöörasin. Hostel asuski rismikust 50 m kaugusel. Äkitselt kostus aga selja tagant sireen – oligi politsei oma rolleriga platsis. Viimane oli niisiis ristmikul mu illegaalset manöövrit tähele pannud. Niigi palav, ja nüüd see ka veel! Tükk aega sogasin spanglishis (inglise-hispaania hübriidkeeles), kui raske oli seda kohta nendel ühesuunalistel liiklusest ülekoormatud tänavatel leida. Politseinik õngitses rolleri istme alt välja trahvikviitungi blanketi ja hakkas seda agaralt täitma, mina aga jaurasin edasi, et esimene päev Panamas, jube kuumus, hull liiklus, jms. – lootusetus olukorras väljavabandamine. Vahepeal tuli üks kohalik “auru” all olev alkohoolik kah “asja arutama”. Lõpuks politseinik halastas meile ja ütles: “OK, minge siis – sellesse hostelisse – aga minge ettevaatlikult!” (vastassuunas oli ju vaja sõita ainult 25 m), surusime kätt ja sealt läksid meie teed lahku – positiivne üllatus! Ei olnud korrumpeerunud politseinik – tahtis väga ametlikult asja ära vormistada, ei hakanud kogu olukorda algusest peale altkäemaksu poole juhtima, nagu näiteks Argentinas või Peruus. Väga ametlik värk, aga samas on inimlik faktor ka sees – anti siiski andeks see väike (tahtlik) “apsakas” ja seda ilma raha küsimata.

Igatahes oli sellel auru all olnud onul kah oma roll meie päästmises. Ajasime veel onuga juttu ka – olgugi, et tõsise auru all, teadis ta Euroopast üllataval kombel nii mõndagi.

Igatahes siin me siis nüüd oleme – Kesk-Ameerikas. Kui siit hullarist, Panama Cityst, elusalt välja saame, siis homme ehk lähme maailmakuulsat Panama kanalit kaema…