Räägiks lühidalt ühest positiivsest ja ühest negatiivsest kogemusest, mis meil on rahvusvaheliste firmadega tekkinud ning mis võiks ehk teistele pikaajalistele matkajatele huvi pakkuda.
Positiivselt nimetaks ära World Nomads’i, kellelt oleme ostnud tervisekindlustuse. Odav see muidugi pole, viimati maksime poole aasta eest kummagi eest 7000 EEK. Samas, nagu kusagil varem juba vist kirjutasime, ei ole taolise ettevõtmise jaoks sobivat firmat väga lihtne leida. Küll peab poliisi tingimuste kohaselt reis lõppema maksimaalselt aasta jooksul, küll leitakse, et mootorrattaga sõitmine on motosport ning seda leping ei kata. Paljud edumeelsemaid tingimusi pakkuvad kindlustusfirmad kindlustavad ainult USA või Ühendkuningriigi kodanikke.
Aga igal juhul meie positiivsest kogemusest – hiljuti hüvitati meile ilma asja pikemalt “kääritamata” Marguse bronhiiti haigestumisega seotud kulud, kokku pea 2000 krooni. Selle taustal, kui paljud inimesed kurdavad, et kindlustusfirmad poevad nahast välja, et mitte hüvitisi maksta, on see hea uudis. Täitsime vaid ära veebis oleva taotluse ning saatsime originaaldokumendid. Nüüd võiks muidugi küsida, et kas 7000 krooni poole aasta eest ei ole mitte liiga palju. Ma arvan, et ei ole. Sest kunagi ei tea, kas jääd haigeks Peruus (nagu meil juhtus) või USA-s, kus ravikulud on märksa kõrgemad. Ja bronhiidist on ju hullemaidki asju. Ptüi-ptüi-ptüi!
Negatiivsest siis ka. Kui meil amort viimati tuksi läks, saatsime selle DHL-iga USA-sse spetsialistile parandada. Selle matka jooksul oleme DHL-i kasutanud korra ka varem, kui Tšiilist panime tsikli kaalu vähendamise eesmärgil teele mõned mitte-nii-vajalikud, ent siiski väärtuslikud asjad. Kallis teenus küll, aga ilmselt usaldusväärsem kui mõni kolmanda maailma riiklik post. Lisaks on lahe jälgida, mismoodi seni, kui sa magad, sinu pakike läbib marsruudi Santiago – Madrid – Leipzig ja nii edasi.
Boliivias otsustasime koju saata veel mõned asjad, kuid kui läksime DHL-i saatekulusid uurima, öeldi meile Tartu sihtnumbrit kuuldes, et “see on liiga kaugel, sinna me ei saada”. Kui pakkusime alternatiivina üht Elva sihtnumbrit, öeldi, et “sinna on võimalik saata küll”. Kummalised lood! Tookord jäi pakk siiski Elvasse saatmata, kuna pakutud hind oli liiga kõrge. Saatsime Boliivia enda postiga, mis ei olnud ka kuigi odav, ent asjad jõudsid lubatud aja sees kohale.
Aga tänase juurde tagasi. Lõpuks jõudis meie amort USA-st parandatult tagasi. Kasutasime ekspressteenust, mille eest kasseeritakse rohkem kui muidu, aga nagu näha, erilist kasu polnud. Panime paki teele 24. aprillil ning lubatud aja sees ehk 27. aprilliks oli see kohal. Oli jutt, et USA DHL võtab paki saajaga kohe varsti ühendust ja täpsustab tagasisaatmise aja, sest maksime kinni saatmise mõlemas suunas. Amordispetsialist tegi oma töö ruttu, ühe päevaga ära, kuid DHL ei võtnud ega võtnud ühendust. Kui ta ise nendega ühendust püüdis võtta, öeldi, et tagasisaatmist peab koordineerima Colombia DHL ja et nemad ei saa muidu midagi teha. Igal juhul veeretati seda “palli” niimoodi tükk aega, kuni 30. aprilli õhtul lõpuks pakk ikka vastu võeti ja teele pandi. Kätte saime selle alles täna, ehk 5. mail, pärast mitmeid telefonikõnesid vastutavale agendile.
Ehk siis järeldus – see, et sa teenuse eest palju maksad, ei tähenda, et asju tehakse ruttu. Ettekujutus sellest, kuidas DHL asjad ükskõik kuhu kiiresti kohale toimetab, on seega purunenud. Järgmine kord proovime ilmselt FedEx-i või mõne muu firmaga.
Nüüd pakime asju ja keerame kinni polte, et homme tsikkel lennukile panna ja ise talle järele lennata. Ees ootab Panama.
Te jutt lendamisest tekitas mõningast segadust ja nii ma uurisin jupp aega Google Earthi ja tõesti selel järgi on vahepeal ca 125km ala, kus pole ühtegi teed. Kas tegelikkuses ongi nii, või on teil mingi muu salaplaan, miks vahepeal 1000km lennata on mõistlik?
Ise küsin, ise vastan ..
http://en.wikipedia.org/wiki/Dari%C3%A9n_Gap
Ka minule tuli üllatusena et mööda maad ei ole võimalik liikuda põhja ameerika poole, et mingi jupp teed on vahelt puudu !!! aga ju on see kellegile kasulik et sinna selline looduslik tõke jäänud on.
Varem loetud reisikirjadest sealt kandist ei ole ma selle teema peale sattunud.
Jääb loota et kui teid ei ole aga liikumisel nõudlust on siis pole lennutransport väga kallis(või siis vastupidi sigakallis).
Olge tublid.
Paadiga on ka võimalik tsikkel Panamasse toimetada aga see on segasem asi kuna ametlikult mingeid praame ei käi. Tuleb ise mingi paadimees rentida või ennast kohalike salakaubavedajalt paadile sokutada.
Panamas tasub väisata San Blasi saarekesi. Sinna kanti läheb üks pinnastee (El Llano – Carti), mis kuivaga ilmaga peaks olema läbitav. Kuuldavasti on seda teed ka viimasel ajal parandatud. Tee peaks minema mere äärde välja ja sealt ehk saab paadiga saartele. Saartel muidugi tsikliga pole midagi peale hakata, need rohkem pisikesed ilma teedeta saarekesed. Ise käisin pealinnast lennukiga.
Kel huvi, siis hiljuti ühed tahtsid motikatega läbi Darien Gapi sõita (Dakari mees läks mütsiga lööma, hiljem kujunes asi siiski laevasõiduks):
http://www.hennovanbergeijk.nl/index.php?option=com_content&task=view&id=47&Itemid=67
Algselt meil oligi plaanis minna purjelaevaga Cartagenast Panamasse, mis üldjuhul külastab ka nimetatud San Blasi saari.
Purjelaevadega saab mootorratast vedada päris edukalt ja tegelikult käivad need üsnagi regulaarselt. Üheks ületatavaks probleemiks on soolavesi, mida vihma, tuule ja lainetega pidevalt pardale pritsib (oma hea tsiklikatte saatsime kaalusäästuks just hiljuti koju 🙂 ). Teiseks vähem ületatavaks probleemiks on kaptenite usaldusväärsus – väidetavalt ei oska paljud võõra maa randa saabudes õigesti toimida – kuna endal ametlikku luba riigi vetesse randuda pole, kutsutakse kaldalt väike paadike teatud kaugusele merele vastu ja siis keset sügavikku üritatakse sinu paarisajakilogrammine ratas purjepaadilt teisele paadile tõsta, nii et mõlemad lootsikud hõljuvad lainetel, tuule käes. Selle kodutöö tegime ära ja sorteerisime kogenumad kaptenid välja, küll aga kõigi nende usaldusväärsete firmade küsitlemisel selgus, et lähiajal pole midagi Panama poole sõitmas, esimese võimaluseni oleks üks nädal-kaks ootamist – ja ootamisest on meil juba täielik siiber. Lisaks veel see, et lennukiga läheb hinnale vaid 275 USA dollarit juurde, lahuta veel sellest Bogotást Cartagenasse sõit, Cartagenas ööbimine (kuni laev tegelikult väljub – seda ei juhtu enne kui piisav hulk reisijaid koos), siis erilist hinnavahet ei tulegi.
San Blasi oleks näha tahtnud küll. Aga samas tundub see ka veidi üle haibitud olevat – kogu selle purjelaevade “party 24h” välja reklaamimisega – me pole just erilised peo- ja rannaromantika otsijad 😉
Hmm, 24h party? Kui ma käisin mingi 5a tagasi Panamas siis polnud sel maal praktiliselt üldse turiste. Üksikud. San Blasil sõitsin paadiga lennuväljast silmside kaugusel olevale saarele kus oli lähim lihtne hotell (hotelle üksikud seal), peale minu oli veel paar turisti. Hotell oli suur bambusest maja, väga lihtne. Isegi mingeid erilisi baare ega midagi ei olnud, isegi poodi vist ka ei olnud ei olnud (N päevadel käib kaubapaat). Saari on palju, võib-olla on mõnel mingi läbukoht aga mingit massturismi minu seal oleku ajal küll ei toimunud, asi sellest väga kaugel. Samas see kõige lähem hotelliga saar on selles mõttes kommertslik, et kohalikud nõuavad kõik pildistamise eest $1, erandeid eriti pole. Ega seal teha suurt midagi tegelikult pole, lihtsalt saab teha paadiga tiiru lähedal asuvatele jalkaväljakust väiksematele palmisaartele, ümberringi selge sinine vesi, ja seal vedeleda paar tundi. Lihtalt kui vaja paar päeva lõõgastuda… 🙂
Siin hea video “pealinnast” kuhu lennuk maandub:
http://www.youtube.com/watch?v=i-LeaR9RaJY
Ka minule tuleb San Blas’iga seoses party väga suure üllatusena. Mina sõitsin sinna 4×4 autoga Panama Cityst aasta tagasi ja edasi paadiga. Saareke, kus ööbisin, oli ca 100 x 100 meetrit, millel oli 5 välismaalast. Oli vist ca 10 hütti, magamine võrkkiigedes. Peldik oli otse ookean. Sellele saarele kindlasti mingid party rahvast ei satu. Igal hommikul sõidutati meid kasti külma õllega mõnele pisikesele 1 palmiga saarele, rohkem kahvanägusid ei trehvanud. Aga seal kandis on neid saarekesi ka muidugi mälu järgi mingi 500 või enam. Seega on ilmselt ka mingeid party saarte otsa võimalik komistada. Kokkuvõttes üks kummalisemaid ja meeldejäävamaid kohti, kus eales käinud olen.
Väga lahe klipp! 🙂
Täpsustaks, et suur peopanemine seostub meie jaoks eelkõige purjelaevade, mitte San Blasi endaga. Lennuki ja väiksemate paatidega minnes on asi ilmselt hoopis teisiti.
Darien Cap on jah m6ningate arvajate meelest Ladina-Ameerika ohtlikeim kant. Kuna Darieni maastik on raskesti läbitav, siis on k6ikv6imalikud Kolumbia paramilitaarsed j6ugud seal endale ulualust leidnud.
Samas jääb selle maariba äärde väidetavalt üks Kolumbia ilusamaid ja huvitavamaid rannikulinnasid – Capurgana (kolumbialased ise arvavad nii). Nii et Darienit mööda maad ületada ei saa, küll saab s6ita väikeste kohalike (kiir)paatidega mööda Kariibi merd, Panama ranniku lähedal. Endal on see trip plaanis juulis ära teha 🙂
Que bonito que estonianos viajan a america latina y sobre todo a mi pais, panama, interesente, y que bonita fotos han puesto de nuestros buses de panama , que es unas de las cosas mas exotica, . Palju õne kõigile, edu.
Indira
DHL enam ei üllata üldse mitte. USAst tellitud sumbutid tsiklile, lisatasu eest, kiiremas korras, seisid Tallinnas laos pea nädala, kuna ei olevat pakisaaja kontaktelefoni. KASTI PEAL OLI “AINULT” NIMI JA AADRESS! Tere hommikust, idioodid! Aga edu teile tegemistes, hoian silma peal!