Täna külastasime Bogotás kullamuuseumi. Tuli välja igati vahva käik selles mõttes, et rahvast oli vähe ja muuseum ise väga hästi organiseeritud – lubati ilma välguta pilti teha ja puha. Kolumbuse-eelne Lõuna-Ameerika ajalugu, mida ka see muuseum suuresti eksponeerib, on minu meelest ülihuvitav nähtus. Esimese maitse sain sellest suhu Santiagos, Tšiilis, kus käisime Kolumbuse-eelse kunstile pühendatud muuseumis. Mina, kes ma Euroopa kunstisaalides ringi käies tavaliselt sõna otseses mõttes magama jään, jälgin selle kunagi täielikult isoleeritud maailmaosa kardinaalselt erinevat ja inspireerivat kunsti küll suure huviga.
Muuseum ise oli muidugi paksude raudseinte vahel, uste läbimõõt ja nende liikumismehhanismid tekitasid tunde, nagu kõnniks otse riiklikku seifi – kulda on seal lademetes juba kaalult, rääkimata asjade kunstilisest väärtusest. Külastuse kokkuvõtteks võiks öelda, et mingit glamuuri ja pealiskaudset sära ei maksa sinna otsima minna – meie tulime muuseumist tagasi sügavama tunnetusega siinsetest tsivilisatsioonidest, nende arusaamadest ja kommetest. Kuld ei olnud seal pelgalt iluasi, vaid sellest valmistatud esemeid kasutati erinevates rituaalides. Põnevam on vast kullast ning üleüldse metallidest valmistatud pillide, eri kellade ja kõristite roll šamaanide rituaalides, kus nende helin aitas väidetavalt jumalatega ühendusse astuda, samuti kulla kasutamine surimaskides – need pandi autoriteetse kadunukesega hauda kaasa, et tagada hinge edasine eksistents. Ja loomulikult olid erinevad kullast valmistatud rekvisiidid võimu sümboliks – nagu nad on seda tänapäevalgi (nt kuningal on kroon).
Panen portsu pilte eri kunstiteostest, neid nii igavesti säiliva kulla, mureneva kivi kui korrodeerunud vase kujul. Kõik tehtud Lõuna-Ameerika põliselanike (indiaanlaste) poolt ajavahemikust circa mõni sajand enne Kristust kuni keskajani, ehk oluliselt varem, kui kolonisaatorid jõudsid Lõuna-Ameerika puutumata kultuurielus “puhta töö” teha:
Vau, pildid on muljetavaldavad! Äratasid mitmeid ammuseid mälestusi Guatemalast.. Võimalusel soovitan seal ka Tikali minna. Nüüdseks peaks seal enamus templeid välja kaevatud olema. Selle juures olev muuseum oli mäletamist mööda küll suht pisike, aga rahvuspark ise avaldas küll muljet. Eriti varahommikuti kui rahvast vähe oli ja sai mõne templi otsas istudes mõtted uitama lasta 🙂
selliseid pilte vaadates teikib võrdlusmoment tänapäevaga et kes me oleme ja kust me tuleme. midagi eriti müstilist on nendes justkui lihtsates ja primitiivsetes asjadest. huvitav mida praegune inimpõlvkond ajaga kaasa kannab, mis tuhande või kahetuhande aasta pärast nähtav on ja sarnaseid tundeid tekitab järgmistele põlvkondadele? kas ökoloogline jalajälg on see? arvatavasti mitte. loodusseadused kustutavad enne terve inimkonna kui laseb planeedile midagi halba juhtuda.
ju need ajaloohammastele vastu pidanud esemed sisaldavad tegelikult ehk rohkem infot kui tänapäeva keerulised ja justku andmemahukad, infomürast pungil cd-d, dvd-d või kõvakettad, mis tõenäoliselt paari inimpõlvega maasse kõdunevad.
See on vahva, kuidas need kujukesed on nii kohaliku rahva nägu.
Altpoolt neljas pilt on veidi kahtlane 😉 Või on tegu pelgalt vale kaameranurga – ja minu rikutud fantaasiaga?
Näed täitsa õigesti. Maskuliinsus käis neil iidsetel kultuuridel asja juurde. 🙂