Pärast kaht siinveedetud nädalat jõudis eile kätte aeg oma kompsud kokku pakkida ning end jälle teele asutada. Kui mõned erandjuhud välja arvata, on lahkumine alati raske. Sest eneselegi märkamatult hakkad juuri ajama, sätid asjad oma käe järgi. Ja mugavused! Inimene harjub mugavustega nii kergesti!
Kuid seekord tähendas see lisaks lahkuminekut sõpradest, keda me varem ei tundnudki, kuid kellega koos veedetud aeg oli üdini positiivne. Jah, minna oli raske, kuid minema pidi, sest… nii labane kui see ka ei tundu, on meil ju plaan ja eesmärk teha maakerale 1000 päevaga ring peale. Unistus, mille nimel sai mitu aastat tööd tehtud. Nüüd on see unistus elus.
Et mu jutt väga vesiseks ja pateetiliseks ei muutuks, lisan siia ühe optimistliku video, pealkirjaks “Soñar es vivir” (ehk “unistada, tähendab elada”), esitajaks äsja viieseks saanud eesti-colombia kaunitar Lena:
Evega tanklas hüvasti jättes sai veel nalja visatud, et “küll sa näed, me helistame sulle juba Tunjast (Bogotast 130 km põhja pool asuv linn), et meil on tsikkel tuksis ja et me tuleme tagasi!”
Ja nii oligi! Olime Tunjast juba peaaegu läbi sõitnud, kui tsikli tagaots veidralt õõtsuma hakkas. Kohe oli põhjus selge – meie äsja hoolduse saanud amort (mis muu!) lekkis jälle. Midagi p0lnud parata – helistasingi Evele, et oleme Tunjas ja et tsikkel on tuksis, ning pöörasime otsa ringi.
Nüüd oleme tagasi siin Bogota külje all ning haume plaani, kuidas toimida edasi. Ühtegi head varianti küll ei paista olevat, sest amorti sinna, kus me seda hooldada lasime, me tagasi ei tahaks saata (sest ilmselgelt on juba hooldus ebapädevalt läbi viidud, kui amort saja kilomeetri järel lekkima hakkab). Teine variant on see saata USA-sse, kus on mõned hea soovituse saanud mehhaanikud.
Igal juhul võtab see jälle aega ja on meie niigi lohisevale ajakavale paras põnts. Ilmselt tähendab see ka seda, et Brasiilia põhjaosa, Venetsueela, Briti Guyana, Suriname ja Prantsuse Guajaana jäävad mõneks teiseks korraks. Seda esiteks seetõttu, et seal piirkonnas on algamas (ja mõnes kohas juba alanud) vihmaperiood, mis muudab paljud teed sõidetamatuks, ning teiseks seetõttu, et vastasel juhul võime suu puhtaks pühkida Alaskast, kus kuuldavasti juba augustist väga külmaks läheb. Seekord peame niisiis jätkama reisi põhja suunas.
Ma nüüd kohe küsiks, et miks te seda tagaamorti hooldate pidevalt? Minu mõistust mööda on see ju igavene, sõidad kuni laiali läheb, enamasti laguneb tsikkel ennem ümbert ära. Okey, BMW kestab kindlati mitu amorti.
Ärge asju üle ka hooldage, tehnika ei salli torkimist kui ta laitmatult toimib.
Muidu et ma endiselt – fanaatiliselt jälgin teie tegemisi.
Raido
Tõepoolest mina ka aru ei saa kuidas võib üks amort nii vedel olla. Ostke uus kui see ei kesta, pole mõtet nühkida ja lakkuda; kui ei pea siis ei pea. Muidu kena blogi. Nael kummi või amorti!
No pagana uskumatu tundub see teie amordisaaga, mina pole varem loetud reisikirjadest küll kordagi tehniliste viperuste alt amortidega seonduvat leidnud. Kõike muud on, mootor,genekas, raam, no aga mitte amort. Teil lihtsalt ei vea nende amortidega et kaks uut asja on lühikese ajaga laiali läinud. Jama muidugi et hüdlaulika asju niisama külavahel palju paremaks ei tee ,küll aga annab hullemaks teha. Margus tundub teil nutikas mees olema, usan et leiab mingi lahenduse ja saate varsti jätkata. Olge tublid.
Lugesin just kahe soomlase reisi Mongooliasse aastal 2005. Ja neil oli ka probleem bemari tagaamordiga, et ei pidanud õli sees. Juhtub.
Arvestades Mehhiko seagripiga seonduvaid piiranguid ei tundu nende Lõuna Ameerika maade ohverdamise plaan Alaska nimel õige…. Või kui siis lennukiga jättes hulga maid vahele
Loodetavasti olete kursis, et Mehhikos on seagripp, mis on tapnud juba kümneid inimesi, sajad on nakatunud. Võib-olla teil ei ole kohe mõistlik põhja suunas liikuma hakata. Mõelge hoolikalt, kindlasti kajastab kohalik meedia teemat põhjalikult. Just vaatasin viimast infot nakatunute kohta. Tundub, et ka Bogotas on üks perekond juba haige. Loodame paremat, igatahes.
Tervist, härrad,
Ütleks siiski, et see on esimene kord kui amorti hooldada lasime. Eelnevalt oleme amorte vaid “lappima” pidanud, kui asi juba katki. Kuna Öhlinsi ametlik esindus oli Colombias täitsa olemas ja amort oli läbi teinud 20 000 km kanti (paberite järgi tuleks hooldus amordile läbi viia headel teedel sõites iga 20-30 000 km tagant, väga rasketes oludes isegi iga 10 töötunni tagant – raskeid olusid Boliivias ta ka sai, nii et lausa tossas). Teiseks motivaatoriks oli plaan Guajaanadesse minna, kus ees ootamas väga halvad teeolud, et olla “värske” amordi abil (hooldusel pannakse uued tihendid, õlid ja gaas) parimas võimalikus tehnilises ettevalmistuses .
See jutt on Raido poolt muidugi täiesti õige, et “if it ain’t broken don’t fix it” ja seda me alati ka jälgime, aga tegelikult (ja see on ühtlasi kolmadaks motivaatoriks) oli amort mõneti vigane juba Boliiviast saadik, millest ma pole siia veel kirjutanud. Öhlinsi hüdraulilise vedru eelpinguti tihendi profiil ei sobi halbadesse oludesse (meie oma on tühjaks jooksnud kolm korda – väike sorts õli tuleb välja ja vedru vajub lõdvaks – õnneks pole see edasiliikumust takistav probleem, sest alati on võimalik eelpingutust ka manuaalselt läbi viia). Sellest sai ka Öhlinsi peakorterile kirjutatud ja tundus, et nad said sellest ise ka aru – ehk on järgmise generatsiooni off-road mudelitel juba parandatud versioon. Ja et selle pärast ei hakataks Öhlinsist kohe halba arvama, võin oma “amordi-nõiaringi” kogemusest juba öelda, et Öhlinsi amordid ise on tegelikult superhästi disainitud – meie eelmine motomeeste poolt palju kiidetud Wilbers ei paku lauale lahti võetuna ja lähemalt uurides näiteks läbimõelduse osas Öhlinsile mingit konkurentsi – alates elementaarsest materjalide valikust, apertuuride reguleerimismehhanismist, üleüldisest struktuurist kuni peatihendi efektiivse jahutuseni (viiame ongi minu arvates põhjus, miks amort pärast Lõuna-Boliivia hullarit ise üldse veel toimib).
Aga meie esimese hoolduse osas: näedsa, tutkit. Nii et oleme jällegi ühe olulise asja ära õppinud – olgu kasvõi firma ametlik esindus, aga ikka suudetakse lihtsa hoolduse protseduuri nime all asi täielikult pekki keerata, nii et sõita kannatas vaevu üle 100 km asfaltteed – kusjuures tühjaks lekkis mitte ainult amort – ka hüdrauliline eelpinguti lekkis uuesti tühjaks 😀 Kaks asja korraga. Müstika! See on nõidus. Isegi kui hooldusel kasutati Öhlinsi originaaljuppe. Juba Buenos Aireses ütles meile sõber, et meile pole mitte amordispetsialisti vaja, vaid nõida.
Nüüd on asi jõudnud selleni, et tegin kõvema “kodutöö” Öhlinsi spetsialistide osas terves USAs, kus firma väga tihedalt esindatud, ja sinna ta saadetud saigi. Teiste kogemuste ja soovituste põhjal jäi silma üks mees, kes on Öhlinsitega tegelenud üle 20 aasta, nii võidusõidurajal kui lihtsurelikega – telefoni teel arutasime asjad enne detailideni läbi ja ise loodan nüüd parimat. Täna peaks amort temani jõudma, tagasi ehk nädala lõpu poole. Pöidlad pihku.
Igatahes pole palju puudu, et võiks varsti kirjutada raamatu “Matkameeste amordijamad kolmandas maailmas ABC” (matkamehed on seepärast mitmuses, et teel olles oleme täheldanud, et me pole siiski ainsad, keda see mure kimbutab) – ligi pooled probleemid oleks välditavad, kui selline juhend eksisteeriks ja kõik ei peaks seda teel olles nullist õppima hakkama.
Kallid seagripi hirmus elavad inimesed!
Tuletan teile meelde, et planeedil Maa elab hetkel üle kuue miljardi inimese. See on siis numbritena välja kirjutatud 6 000 000 000. Seagrippi on surnud mingi alla saja? Tõenäosus grippi nakatuda on ulmeväike. Meedia poolt põhjustatud paanikat ei tasu ka nüüd nii hirmuga võtta.
hinnanguliselt isegi 6.7 miljardit inimest, seega 100 inimese haigestumine mingisse grippi, mida keegi kuskil on nimetanud seagripiks, et saaks jälle metsikult ravimeid müüa. andke andeks kodanikud, see ei ole asi mille üle hirmu tunda.
Nõidus? Ma pakuks välja teile hoopis oma versiooni. Arvan, et teiega koos lendab seal terve hulk motoingleid, kes arvasid, et sellel päeval oleks teil parem kodus istuda 🙂 Kindel värk. Kui teil amordist savi oleks, siis ilmselt läheks samal hekel katki mõni teine asi.
arvata võib et kui amort järgi ei annaks, siis annaks mõni muu koht. ju siis näitab amordiprobleem et olete kogukaaluga sealsetes teedeolustikus piiripeal. amort saab tõsist vatti. oleks ju tõesti hullem kui raam järgi annaks…
EDU! ja sujuvat reisi! 🙂
Urmasega nõus. Margus, oled sa kindel, et ei ole ratast üle koormand nende teeolude jaoks? Mul hakkab tekkima kahtlus, et saate selle amordiga jageleda 2,5a veel. :-/
Tervitused seagripimaalt Mehhikost!
Tahaks nüüd omalt poolt lisada, et mis ühele õnnetus, see teisele õnn :D. Minule meeldib teie plaan väga, nii ehk õnnestub meil kolme aasta jooksul korra siiski kohtuda ka. Ma loodan, et meid lastakse Mehhikost homme välja (kui Belizesse mitte, siis Guatemalasse ikka) ja ausalt öeldes siit “kriisikoldest” vaadatuna on kõik väga rahulik. Ehkki telekast tulevad non-stop temaatilised ülekanded, pole ei Cancunis ega Valladolidis, kus praegu oleme, mingit paanikat. Mõni tobu käib paberist näomaskiga, kuid nagu täna hommikul telekast räägiti, on idee, et see millegi eest kaitseb, järjekordne enesepete. Kiitus davidsoniharaldile, kes suudab asju suures plaanis vaadata.
Tarmole: ratta ülekoormamine on väga suhteline mõiste 🙂
Praegu peaks meil pill koos kogu kupatusega jääma alla standardvedrule (150-160Nm/mm kandis) lubatud maksimaalse lubatud kaalu (450kg). Meil on aga all (üli-)kõva vedru (200Nm/mm), mis peaks sama kaalu juures andma amordile oluliselt rohkem mänguruumi. Samuti sai meil Tšiilis ümber ehitatud amordi klapisüsteem – spetsiaalselt kõvema vati saamiseks. Nii dampening’i kui rebound’i iseloom said apertuuride kombinatsiooniga kalgimaks keeratud. BMW paralever on pooleldi n.ö. otseühendusega (linkless) kiik, kus amort peab teoorias veidi rohkem tööd tegema ja ühtlasi saab rohkem vatti ning toimib seega ka veidi kõrgema temperatuuri juures, kui seda võrrelda link-tüüpi lahendusega kiikedega (n.t. paljude Jaapani rataste link-tüüpi kiik; näiteks KTM kui karmidesse offroad-tingimustesse mõeldud rataste tootja lahendas oma linkless-kiige sellised probleemid PDS süsteemiga, kus kalgima summutuse saamiseks on amordis ühe asemel kaks klappi). Positiivne pool on linkless süsteemi juures jällegi asja lihtsus – vähem liikuvaid detaile, lihtsam reguleerida ja väidetavalt ka parem tagaotsa “tunnetus” juhil. Nagu kõigil asjadel maailmas on sellel hea ja halb külg.
Ilmselt mängib amordi lõhkemises kõige suuremat rolli see, kui sõitja koormab ratta üle. Oleme käinud kohtades, kuhu enamus motomatkajaid, eriti kahekesi sõites, ei roniks – Patagooniat läbivatest peateedest kaugel eemal olevad rajad, Lõuna-Boliivia tõeline offroad, Brasiilia atlantiline vihmamets jms. Kohtadesse, kus on väga rasked teeolud. Ja fakt on see, et läheme sellistesse kohtadesse ka tulevikus, sest need on meie kogemuse põhjal kõige vägevamad kohad. Küll aga on meil tänaseks läbi raske praktika tekkinud eelis selle teadmise näol, et teame, kuidas sellistes oludes amorti säästa:
– esiteks on oluline jahutus (halbadel radadel tuleb suhteliselt tihti seisma jääda, et amorti jahutada – ülekuumenemine on üks põhilisi tegureid, mis tihendid rabedaks teeb);
– teiseks sõidustiil – tihti tuleb end tagasi hoida (mulle lihtsalt meeldib halbadel teedel-radadel kiiresti sõita, mitte aeglaselt logistada, sest siis on ratas väikse liikumisinertsi tõttu suhteliselt halvasti juhitav, ent aeglasem sõit säästab jällegi amorti – esiteks on aeglaselt sõites igasugu põhjakäimised ja järsud paugud harvemad ja teiseks “pehmema” iseloomuga. Samas, nagu öeldud, on aeglane sõit selle poolest ohtlikum, et lahtisel pinnasel, mida Lõuna-Ameerikas palju esineb, leiavad kukkumised enamasti aset just väikeste kiiruste juures. Tihti tuleb otsida kompromissi ohutuse ja tsikli säästmise vahel. Loomulikult valin esmajärjekorras ohutuse, mille arvelt amort nii mõnigi kord kannatama peab;
– kolmas tegur on amordi varda ühtlane kulutamine. Kui amort pole täiuslikult vertikaalses asendis, kuluvad teatud kohad amordi vardal siledaks, läikivaks. Need “poleeritud” (mõneti eksitav väljendusviis, sest kogu varras on tegelikult läikiv, ent on ta matt-läikiv, selleks et peatihendi ja varda vahel oleks teatav karedus, hoidmaks viskoosset õli paremini kinni) kohad eristuvad varda matt-läikival pinnal väga selgesti, läikides selgemalt-kontrastsemalt kui varras ise, ning on ühtlasi õli lekkimise allikaks. Rasketes oludes sõites on mõistlik varrast (või tervet amorti) c.a. iga 5000 – 10 000km järel 180 kraadi pöörata, mis aitab hõõrumist vardale paremini ära jaotada – mõneti aitab see lekkimise riski vähendada;
– neljandana võiks välja tuua dampeningi (üle normaalse) kõvemaks reguleerimist, et amort vähem tööd teeks jms. nipid-trikid-järeleandmised, mis läbi praktika kujunenud, et amordi eluiga väga rasketes oludes pikendada.
Eelnev jutt puudutas amordi lõhkumist-kulutamist läbi kasutamise. Neile, kellele on jäänud mulje, et me oleme taaskord amordi ära lõhkunud, tuletaks meelde, et erinevalt Wilbersist on Öhlinsi amort meil alati sõidukõlbulik olnud, ning et seekord sai talle saatuslikuks ebapädevalt teostatud plaanipärane hooldus. Ei hakka sellest pikemalt kirjutama, aga USA spetsialisti hinnangul, kellele me amordi saatsime, olla seda Öhlinsi enda Colombia esinduses haamriga taotud. Košmaarne lugu!
Täna õhtuks peaks amort korras olema, kusjuures töö on läbi viidud (kõigi eelduste kohaselt) õige spetsialisti poolt ja ehk homme tagasi Colombia poole teel.
Kindlasti tuleb amordi n.ö. päris lappimist ette veelgi, aga usun (ja siiralt loodan!), et nüüdsest vähem – ees on Põhja-Ameerika, kus teed on üldiselt väga head – sellistel teedel sõites kestab iga amort “igavesti” ka halvema käega juhi all :). Eks näis mis olusid Austraalia outback ja Kagu-Aasia savi-mudarajad toovad, aga sinnani on veel aega 😉
Nüüd sai pikk jutt, aga tundub, et pole muud viisi, kui pikemalt selgitada. Ilmselt kodus (“diivanil”) olles blogi lugedes tunduvad asjad läbinähtavad ja lihtsasti lahendatavad, aga teepeal olles on reaalsus hoopis midagi muud.
ega vist tuleb leppida selle amordi putitamisega ka tulevikus kuna minu teada pole selliseks otstarbeks peale Marguse valitud Öhlinsi paremat võtta. Ja no kui on siis on hind “püsti”ees. Usun et olete seda juba teinud aga mina laseks paar komplekti tihendeid Öhlinsi poistel endale saata juhuks kui peaks tõsisem leke kuskil keset ei midagi juhtuma. Aga seda Marguse mõtet pöörata amorti iga 6-7000 mk.järel 180 kraadi olen ma ka varem lugenud. Ma ei ole kindel kas GS-il on võimalik aga võimalusel tuleks pöörata alumist osa et juhtpinnad võimalikult ühtlaselt kuluksid, aga see oleneb amordist. Minu rattal on see võimalik.
Meie koduse eelarvenutulauluhala kõrvale on teie seiklusi lausa lust lugeda. Olen vist korra varem seda maininud ,et olete oma tripiks just sobiva aja valinud.
Olge tublid.
Oletan, et kui probleemi alget ehk siis ratta suurt kaalu ei vähenda siis amordiprobleem jätkub. Teil väga taga on üks suur pamp, see arvatavasti ka kangutab jõuõla põhimõttel seal taga rohkem, kui asi väärt on. Ehk oleks mõttekam see jaotada kahte väiksemasse ja panna kohvrite peale? USAs vahetage kohvrid väiksemate vastu. 🙂
Rebaseonu: amordi osas soovitan eelneva jutu veelkord läbi lugeda – nagu me mainisime, põhjustas seekordse rikke ebapädev hooldus, mitte kaal. Pealegi on teada juhtumeid, kus maamunale on ilma amordile kätt külge panemata tiir peale tehtud ka üle 500 kg kaaluva sama rattaga. Loomulikult on siin abiks see, kui teid paremini valida ning mitte igale poole ronida.
Asjade paigutus lähtub meie varasemast kogemusest – eri matkadel oleme proovinud eri variante, ning oleme praegusega väga rahul. Rull on oma suuruse kohta väga kerge: kerge telk, magamiskotid ja magamisalused. Alumiiniumkohvrid on nii suuruselt kui disainilt osutunud ideaalilähedaseks, neid pole kindlasti plaanis vahetada, kui neid just ribadeks ei kuku 😉
Jah, ma sain aru et sel korral oli probleem muus aga sa ju ise rääkisid ja et ka Öhlins praktiliselt tossas Boliivias, rääkimata eelpinguti lekkimisest… Kui kiirteel sõita siis amort töötab ju minimaalselt, pole ime kui midagi suurt ei juhtu sellega.
Palju see tagumine kott teil kaalub? 2 magamiskotti, 2 matti + telk ja kott ise, ma pakun, et kokku tuleb mingi 10 kilo see. Kuna ta on nii taga siis jõuõla põhimõttel see kaal reaalselt avaldab veel suuremat koormust, kui ta tegelikult on (kangutab tagaosa üles alla kui august läbi sõidad). Aga eks te ise teate kuidas teile endale meeldib. Juhtisin lihtsalt tähelepanu.
te oleks võinud Rebaseonu omale mehhaaniku ja tsiklijuhina kaasa võtta 🙂
Noh, mina olen rohkem jutumees, lahe on ju pidevalt nikkida kellegi kallal… 🙂
Rebaseonu, millal Sinu järgmist reisi lugeda saab???