Eile tekkis mul tänu Eestist siia tulnud vabatahtlikule, Eva-Liisale, võimalus turvaliselt külastada Bogotá vaesemat linnaosa, Ciudad Bolívari. “Turvaliselt” tähendab siinkohal siis seda, et minek toimus koos kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes kanti hästi tunneb ja kes on ka kohalike jaoks “oma jope”. Tavaliselt hoiatatakse turiste vaeste linnaosadesse sattumise eest, sest seal lokkab kuritegevus. Seepärast võiks arvata, et tegemist oli pisut ekstreemihõngulise ettevõtmisega, kuid kui väga aus olla, et igasugune ärevus sihtkoha suhtes haihtus kui tina tuhka niipea kui sealsamas bussi pealt maha astusime.
Tõsi ta on, et elamistingimused on viletsad – kehvad, akendeta majalobudikud üksteise seljas, erosiooni tõttu poolenisti hävinenud tänavad. Äsja emaks saanud 14-aastased tüdrukud, klaasistunud pilgu ja tumedate silmaalustega keskealised prouad, kaarte taguvad automehhaanikud, kolmekesi ühe ratta sejas mäest alla kihutavad särasilmsed põngerjad – kontingent on siin kirju. Nii palju vaesust ja traagikat, kuid ometi ei tunne ma, et lootus oleks kadunud. Ja vastupidiselt oma stereotüüpsetele ootustele või hirmudele ei tunne ma ka seda, et keegi vaataks mind vaenulikult või kasuahnelt. Samas… ehk tuleb see sellest, et mind ümbritsevad peaasjalikult lapsed.
Siin siis pildiülevaade sellest, mida nägin.
Panoraam Bogotást. Vaeste linnaosast avanevad Bogotále suurepärased vaated:
Üksteise otsas:
Agulis näeb rohkem värve kui jõukamates linnaosades:
Nendes torudes voolab joogivesi:
Selle puu otsa on nii mõnigi end üles poonud:
Siin autod ei sõida:
Kui muidu on motikad tänavapildis täiesti tavaline nähtus, siis siin neid eriti liikvel pole.
Vot sellised lobudikud on siin müügiks:
Elumaja köögis. Katuseks on ainult eterniit. Vaene, aga puhas kodu.
Tüdruk teeb katusel kodutöid. Lauaks on plastiktool.
Kallis Kariina! Palju ônne sünnipäevaks sulle! Loodan, et veedad kauni päeva.
Te olete nii ägedad!
Mailis
See linnaosa ei tundugi niiväga slumm kolmanda maailma mastaabis, neid on ikka palju palju hullemaid. Samas neid hoiatusi mitte ronida igas’t kohtadesse tuleb kohati uskuda ka, kuigi ei tahaks. Panama pealinnas astusin paar sammu vanalinnast eemale kui kohalikud juba pistsid pead aknast välja, et ära sinna poole mine. Ma ei saanud hästi aru mis värk on kuni mingi pöidlajämeduste kuldkettidega ja dressides agressiivne poolneeger kohalik lord mind peatas umbes nii, et “kuhu sa t***a omast arust ronid”. Õnneks astus politseinik ka kohe ligi kes tüübi maha rahustas ja pääsesin terve nahaga minema, ehk siis tuldud teed tagasi…
Bogota aguli pilte vaadates on minul küll tunne et eestis on kõigile “võimalus” antud, seal aga mitte just kõigile. Kariina, see “kööginurga” pilt oli äge(alt üles lugedes 11.).
Olge tublid.
Kohalikud on Bogotas eriti paranoilised, mis puudutab turvalisust vaesemates elurajoonides. Suisa hakkavad varisema, kui nad valismaalasega pimedas vahekenegi korvalisele tanavale satuvad. Kogemata olen ise sattunud veelgi papist ehitatamatusse Bogota linnaossa, siis tasus toesti kainet moistust kuulda votta. Hea turvalise pilgu saab just vaesemast linnaosast Medellinis metrocablega soites
Edu
to Tere: kohalikud pole paranoilised- nad lihtsalt tunnevad olusid paremini, usu!