Perth (kuhu me tegelikult ei läinud, sest meelde ei tulnud ühtegi põhjust, miks peaks minema) selja taga, kiskus meid ikka rannaäärsete teede poole, sest mõtlesime, et “äkki ikka midagi näeb”. No ei näinud ikka suurt midagi, kuid selle asemel ootasid ees mõned liivased üllatused.
Kui Kalgoorlie’st lõunasse põrutades meid järsku tee ääres üha kõrgemad puud tervitasid, oli ikka üpris kummaline tunne küll – nii pikalt olime tiirutanud mööda kõrbemaastikke, et pähe ei tahtnud enam ära mahtuda mõte sellest, et Austraalias võiks peale punaste väljade veel midagi muud olla. Kuid võta näpust!
Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.
Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.
Käesolev postitus on järjekordne näide sellest, mismoodi me kuidagi peateel ei suuda püsida ning võimalusel kõrvalteele pöörame.
Mount Isa poole kulgev tee ei olnud tegelikult igav, sest see läbis laheda vanamoelise atmosfääriga väikelinnasid.
Ei jõudnudki väga pikalt põhja suunas uhada – tee, mis peaks Austraaliale ringi peale tegema ning mis läheb läbi kõigist suurtest linnadest, osutus olema sama liiklustihe kui Tallinn-Tartu maantee esimesed mõnikümmend kilomeetrit reedeti pärast tööpäeva lõppu. Pole vist vaja põhjalikumalt seletadagi, miks sedasorti sõitmine eriti rõõmu ei paku. Pealegi selgus üsna varsti, et tee, mis teoreetiliselt võiks pakkuda kenasid vaateid Vaiksele ookeanile, on ehitatud rannast siiski nii piisavalt kaugele, et vaadetest võib vaid unistada – enamasti jääb peatee ja ookeani vahele paarkümmend kilomeetrit ning pärast ookeani äranägemist tuleb tuldud teed tagasi minna, sest mingeid rannaäärseid teid pole. Ja üleüldse näivad kõik rannaäärsed paigad olevat ehitatud kuurortideks, kus patseerivad ainult turistid, rikkad ja ilusad, mistõttu neist vähestest kohtadest, mida meie Lonely Planet taevani kiidab ning millesse sattusime, tulime kiiremas korras tulema. Ei ole ikka meie teema.
Teisipäeval saabusime Sydney’sse, ning sellega võib loodetavasti alanuks lugeda uue etapi meie avastusretkel. Kasutan sõna “loodetavasti” seepärast, et tsikkel seisab veel laos ning täna on meil ees närvesöövad tunnid tolli- ja karantiiniametnikega. Tolli niiväga ei pelgagi, sest midagi keelatut me enda teada ei impordi. Küll aga põhjustab parajat ärevust (loe: sundmõtteid ja magamata öid) ees ootav karantiinikontroll. Austraalia on karantiiniseaduste mõistes väga range riik, ning kuuldavasti pidi karantiiniametnikke ärritama iga kivike ja iga surnud kärbes radiaatoris. Ja noh, kui ametnik ei ole rahul, siis on ikka pahasti. Pesime tsiklit korralikult (ja ütleks, et ta on puhas, ehkki tegemist on vana rattaga, mis lihtsalt näeb kole välja), aga ega see teadmine väga ei rahusta, sest enne meid on nii mõnigi reisisell pidanud karantiinitegelaste poolt välja kirjutatud puhastustööde eest välja käima sadu ja sadu dollareid.
Eks näis, mis tänane päev toob. Kui karantiiniametnikele miski ikka väga ei meeldi, võivad nad keelata tsikli importimise Austraaliasse. Loodame siiski, et seda ei juhtu.
Valminud on ka Põhja-Ameerika piltide galerii, millega saab tutvuda siin.
Aega võttis, aga asja sai! Kesk-Ameerikas viibisime maikuus, ja nüüd on asjalood lõpuks niikaugel, et oleme üles saanud Kesk-Ameerika (sh Mehhiko) analoogpiltide galerii, mis asub siin.
Kurvastusega peame nentima, et filmirullide saatmisega USA-st on hävinenud kahe ja poole filmirulli jagu magusat kraami California poolsaarest – ilmutusse viies selgus, et kellegi ilmatuma rumal/lohakas/kuri käsi on need rullid valguse käes lihtsalt lahti rullinud ning minu mitme päeva tööst on alles jäänud vaid valged kaadrid. Oli see posti- või tollitöötaja, kes seda enam teab, kuid kripeldama jääb see vist küll igavesti.
Lähitulevikus saavad üles ka Põhja-Ameerika pildid.
