Sumatra keskosasse jõudmine tähendab seda, et Lonely Planeti andmetel on meil jälle midagi vaadata. Mitte, et lõunaosa poleks meile midagi pakkunud, otse vastupidi – maastikud ja kokkupuuted kohalikega on igati ületanud meie ootusi. Kuid ilmselt seetõttu, et seal, kus me liikusime, praktiliselt puudub turismi infrastruktuur, ei ole Lonely Planetis selle kohta suurt midagi.
Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.
Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.
Lõigukesi Floreselt, Sumbawalt, Balilt ja Jaavalt.
Lõpuks jäime Balile ikkagi pisut kauemaks kui algul arvasime – kui delfiinid said nähtud, käisime veel rannikuvetes snorgeldamas (esimene tõsisem snorgeldamine meie elus – nägime koralle, palju värvilisi kalu ning isegi merikilpkonna) ja lähedalasuvates kuumaveeallikates lõõgastumas. Margus sai vaheldust traditsioonilise Indoneesia paadi juhtimisega (pärast 86 000 kilomeetrit mootorrattal sel ekspeditsioonil näis see talle kuidagi eriti meeldivat). Et kultuurihuvi unarusse ei jääks, külastasime ka üht budistide (justnimelt budistide, mitte hindude – hämmastav, kuidas eri religioonid siin nii rahumeelselt külg külje kõrval eksisteerivad) kloostrit. Oli nii arhitektuuri, skulptuuri kui niisama silmailu. Isegi lootosed olid.
Edasine marsruut järgis läänesuunda, ja nii sai Floreselt sõidetud Sumbawale, sealt omakorda Lombokile, nii et tänaseks oleme kuulsal Bali saarel. Suure tormiohuga mered ja väinad jäid seljataha, nüüd on aeg pisut hinge tõmmata.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, mis mulle Florese saarest kõige rohkem meelde jäi, siis ilmselt on see kurviline tee. Maastik on mägine, ning nii see tee saare idaosast lääneossa enam kui 700 kilomeetri vältel kulgeb – ikka kurv kurvi järel – kord üles-, kord allamäge. Huvipärast tegelesin piduramise ja kiirendamise vahepeal kurvide kokkulugemisega – ükskord mahtus ühte kilomeetrisse lausa 29 kurvi.
Darwinis veedetud aeg möödus suure higistamise tähe all. Alla +30° C langes temperatuur vaid öösiti, ning päevasel ajal oli stabiilselt üle +35° C rauas – tipphetkedel kiskus vägisi juba +40° C poole. Tegelikult on nii, et teatud temperatuurist edasi pole enam suurt vahet, kas on viis kraadi rohkem või vähem – põhjamaalase jaoks on niikuinii palav.
Enne idüllilisest Broome’ist lahkumist sai meile selgeks, et oleksime ka üksikul palmisaarel võimelised ellu jääma. Kui lähedalasuva palmi otsast potsatas maha üks kookos, usaldasime lihtsalt oma instinkte ning asusime seda koorima.
… lähme Piritale suplema!” Kunagi kuulsime üht punklugu, kus korduvalt kutsuti Pirita randa. Meil on asi praegu Pirita rannast aga hoopistükkis kaugel – seikleme Austraalia looderannikul. Või, noh, mil määral seda nüüd seikluseks saab pidada, sest peaasjalikult oleme jäänud asfalteeritud teedele ning käinud tsiviliseeritud kohtades. Kuid millistes kohtades!