Kui ma nüüd mõtlema hakkan, mis mulle Florese saarest kõige rohkem meelde jäi, siis ilmselt on see kurviline tee. Maastik on mägine, ning nii see tee saare idaosast lääneossa enam kui 700 kilomeetri vältel kulgeb – ikka kurv kurvi järel – kord üles-, kord allamäge. Huvipärast tegelesin piduramise ja kiirendamise vahepeal kurvide kokkulugemisega – ükskord mahtus ühte kilomeetrisse lausa 29 kurvi.

Tee oli tegelikult huvitav ning viis meid läbi eri taimkattega piirkondade. Silma jaoks oli pärast lugematuid banaani- ja muid salusid värskendav üks bambusevõsa.

Kuid peale kurvide ja tee jäi mälusoppi üht-teist veel. Näiteks vulkaanid. Ilmselt üks tuntumatest on püha Mt Kelimutu, mille kraatris asub kolm erivärvilist – sinist, rohelist ja musta värvi – järve. Eri värvus tuleneb järvevee keemilisest koostisest, ning aeg-ajalt pidavat järvede värv isegi muutuma.

Teisi vulkaane imetlesime kaugusest, ning tõtt-öelda tunduvad nad sedasi isegi majesteetlikumad, tipud pilvedesse mähkumas.

Et indoneeslaste põhitoiduaineks on riis, siis ei saa mainimata jätta ka riisipõlde – ka neid nägime suurel hulgal. Kui ida pool asuval Timori saarele ei ole praeguseks vihm veel jõudnud ning praguliseks kuivanud riisipõldudel müttavad (ilmselt väetamise eesmärgil) ringi pühvlid, siis Floresele jõudes pidime tõdema, et siin on sajuperiood juba alanud ning riisipõllud kenad, erkrohelised. Riis tahab kasvamiseks palju vett, ent kuna maastik on mägine, siis on põllud kujundatud terrassidena, mis näevad välja kui kunstiteosed.

Muide, vihmaperiood ei ole tuntav mitte ainult riisipõldude näitel, vaid oleme saanud seda tunda ka oma nahal. Vähe sellest, et lühikesed, aga tugevad vihmahood ilmestavad siin igat päeva, saime ühel päeval ilma käest tõsiselt petta. Mõtlesime, et sadu on lühike, nagu alati, ning ei hakanud vihmakombinesoone sõiduvarustuse peale tõmbama, kuid võta näpust! Vihma muudkui kallas ning sajul ei paistnud otsa ega äärt. Kõige tipuks hakkas veel müristamagi ja välku lööma. Ilmselgelt olime varsti läbimärjad ning õhtuseks meelelahutuseks oli garanteeritud kõige, sõiduvarustusest aluspesuni, kuivatamine hotellitoa unisevõitu ventilaatori all. Ei, me ei kurda, kuid paluks väga, et me ei peaks ülejäänud osa Indoneesiast läbima vee väljaväänamise tähe all!

Kuna tegemist on saarega, siis ei saa mainimata jätta ka kaunist rannajoont.

Siin on juba ilmselgelt tunda islami mõju – saare läänetipus asuvas Labuanbajos kuulsime õhtul mitmest mošeest korraga kostvat koraani retsiteerimist. Kuidagi soe tunne tekib alati, kui imaami “laul” kajab läbi linna, olgu see Istanbul, Damaskus, Esfahan, või pärapõrgus asuv Labuanbajo.

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Labuanbajo_koraan.mp3]

Räägitakse (ja selle väite toetuseks olevat ka tõendeid), et umbes 18 000 aastat tagasi elas Florese saarel homo floresiensis – lühikest kasvu rahvas – kes tõrjuti välja pikema ja targema homo sapiens’i poolt. Kes teab, mis suhe neil omavahel täpselt oli, kuid tänased floreslased on küll üpriski lühikesed. Mõned pildid inimestest ja elust-olust:

Ahjaa! Üks väga positiivne asi Indoneesia puhul on see, et bensiiniliiter maksab umbes viis krooni, mis on pärast Austraalia üüratuid kütusehindasid (sõltuvalt kohast 10-20 krooni) tõeline kergendus.