Terve üleeilne hommik möödus pabistades. Mul läks isegi kõht lahti. Ja kõik sellepärast, et ees oli katse siseneda Ameerika Ühendriikidesse. Mitte, et me oleksime mingid pätid, kes tahavad unistuste maal illegaalselt tööle hakata, kuid kui natuke mõelda, siis põhjuseid, miks keelduda meid sisse laskmast, ei ole vaja kaugelt otsida. Pole meil ju Eestis ei kodu ega töökohta, möödunud aastatel oleme käinud kurjuse telje riikides (õnneks on templid vanades passides). Kindlasti on midagi veel – teatavasti langetab lõpliku otsuse sisenemise kohta piirivalveametnik. Enne piirile jõudmist printisime tõendusmaterjaliks välja hunniku pabereid – konto väljavõtted ja muud säärast.
Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees! Loe edasi Guatemala→
Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saarNicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
Panama on küllaltki väike, pindalaks vaid 78 000 ruutkilomeetrit. Seepärast me sinna pikemalt pidama ei jäänud, küll aga väisasime kohustuslikku turismimagnetit, Panama kanalit – midagi väga suurejoonelist seal polnud, aga seal käimist ei kahetse ka, sest on ju tegemist majanduslikult väga tähtsa objektiga.
Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.
Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉
Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.
Kui kellelgi on kahtlusi, kas Argentina-Tšiili piiri tasub ületada Mendoza ja Santiago vahel (ilmselgelt on see üks suurimaid ja rahvarohkemaid piiripunkte), siis meie arvates tasub kindlasti. Rohkem sõnu pole vaja, vaadake parem pilte.
Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.
