Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees! Loe edasi →
Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saarNicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
Panama on küllaltki väike, pindalaks vaid 78 000 ruutkilomeetrit. Seepärast me sinna pikemalt pidama ei jäänud, küll aga väisasime kohustuslikku turismimagnetit, Panama kanalit – midagi väga suurejoonelist seal polnud, aga seal käimist ei kahetse ka, sest on ju tegemist majanduslikult väga tähtsa objektiga.
Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.
Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉
Räägiks lühidalt ühest positiivsest ja ühest negatiivsest kogemusest, mis meil on rahvusvaheliste firmadega tekkinud ning mis võiks ehk teistele pikaajalistele matkajatele huvi pakkuda.
Positiivselt nimetaks ära World Nomads’i, kellelt oleme ostnud tervisekindlustuse. Odav see muidugi pole, viimati maksime poole aasta eest kummagi eest 7000 EEK. Samas, nagu kusagil varem juba vist kirjutasime, ei ole taolise ettevõtmise jaoks sobivat firmat väga lihtne leida. Küll peab poliisi tingimuste kohaselt reis lõppema maksimaalselt aasta jooksul, küll leitakse, et mootorrattaga sõitmine on motosport ning seda leping ei kata. Paljud edumeelsemaid tingimusi pakkuvad kindlustusfirmad kindlustavad ainult USA või Ühendkuningriigi kodanikke.
Täna külastasime Bogotás kullamuuseumi. Tuli välja igati vahva käik selles mõttes, et rahvast oli vähe ja muuseum ise väga hästi organiseeritud – lubati ilma välguta pilti teha ja puha. Kolumbuse-eelne Lõuna-Ameerika ajalugu, mida ka see muuseum suuresti eksponeerib, on minu meelest ülihuvitav nähtus. Esimese maitse sain sellest suhu Santiagos, Tšiilis, kus käisime Kolumbuse-eelse kunstile pühendatud muuseumis. Mina, kes ma Euroopa kunstisaalides ringi käies tavaliselt sõna otseses mõttes magama jään, jälgin selle kunagi täielikult isoleeritud maailmaosa kardinaalselt erinevat ja inspireerivat kunsti küll suure huviga.
Pärast kaht siinveedetud nädalat jõudis eile kätte aeg oma kompsud kokku pakkida ning end jälle teele asutada. Kui mõned erandjuhud välja arvata, on lahkumine alati raske. Sest eneselegi märkamatult hakkad juuri ajama, sätid asjad oma käe järgi. Ja mugavused! Inimene harjub mugavustega nii kergesti!
Kuid seekord tähendas see lisaks lahkuminekut sõpradest, keda me varem ei tundnudki, kuid kellega koos veedetud aeg oli üdini positiivne. Jah, minna oli raske, kuid minema pidi, sest… nii labane kui see ka ei tundu, on meil ju plaan ja eesmärk teha maakerale 1000 päevaga ring peale. Unistus, mille nimel sai mitu aastat tööd tehtud. Nüüd on see unistus elus.
Eile tekkis mul tänu Eestist siia tulnud vabatahtlikule, Eva-Liisale, võimalus turvaliselt külastada Bogotá vaesemat linnaosa, Ciudad Bolívari. “Turvaliselt” tähendab siinkohal siis seda, et minek toimus koos kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes kanti hästi tunneb ja kes on ka kohalike jaoks “oma jope”. Tavaliselt hoiatatakse turiste vaeste linnaosadesse sattumise eest, sest seal lokkab kuritegevus. Seepärast võiks arvata, et tegemist oli pisut ekstreemihõngulise ettevõtmisega, kuid kui väga aus olla, et igasugune ärevus sihtkoha suhtes haihtus kui tina tuhka niipea kui sealsamas bussi pealt maha astusime. Loe edasi →
