Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.
Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.
Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.
Jaava kohta öeldakse, et see on Indoneesia riigi kese, ning arvestades, et saar on koduks enam kui poolele Indoneesia rahvastikust, siis kõlab selline väide küllaltki põhjendatult. Kui sellel keskmel on olemas veel oma kese, siis selleks on kahtlemata Jakarta.
Saabusime Indoneesia pealinna paraja portsu skeptilisusega, olles läbinud pea sadu kilomeetreid kestvad liiklusummikud. Jah, kui Jaava idaosa võlus meid avarate vaadete, sillerdavate riisipõldude ja hubaste mägiküladega, siis mõnisada kilomeetrit enne Jakartat avastasime end järsku tihedast liikluskeerisest, kus õhu asemel tuleb sisse võtta heitgaaside uimastavat mikstuuri ning kus üle kõige määrab mängureeglid see, kellel on suurem gabariit (ehk puhas füüsika – suurematel on suuremad õigused). Ja mida Jakartale lähemale, seda intensiivsemaks see kõik muutus.
Peale vulkaanide on Jaaval muudki. Saarel, kus elab tuhat inimest ruutkilomeetri kohta, kui saarele mahub üle 130 miljoni inimese, ei saa märkamata jääda inimtegevuse jäljed, ja seda kogu oma ettekujuteldavas mitmekesisuses.
Mõelda vaid, tuhat inimest ruutkilomeetril! Tegelikult, nagu varasemalt juba mainisime, leidub isegi siin kohti, kus inimesed ei ela üksteise kukil. Mägitee on meid viinud läbi vaiksete, tagasihoidlike külade, kus aeg näib tiksuvat hoopis teises rütmis kui muidu. Inimesed on lihtsamad, rahulikumad, ei torma välismaalasi silmates kohe küsima “Where you come from?”, “Where you go?”.
Lõigukesi Floreselt, Sumbawalt, Balilt ja Jaavalt.
Lõpuks jäime Balile ikkagi pisut kauemaks kui algul arvasime – kui delfiinid said nähtud, käisime veel rannikuvetes snorgeldamas (esimene tõsisem snorgeldamine meie elus – nägime koralle, palju värvilisi kalu ning isegi merikilpkonna) ja lähedalasuvates kuumaveeallikates lõõgastumas. Margus sai vaheldust traditsioonilise Indoneesia paadi juhtimisega (pärast 86 000 kilomeetrit mootorrattal sel ekspeditsioonil näis see talle kuidagi eriti meeldivat). Et kultuurihuvi unarusse ei jääks, külastasime ka üht budistide (justnimelt budistide, mitte hindude – hämmastav, kuidas eri religioonid siin nii rahumeelselt külg külje kõrval eksisteerivad) kloostrit. Oli nii arhitektuuri, skulptuuri kui niisama silmailu. Isegi lootosed olid.
Eelmises postituses oli hinduistlikest matustest juba paari sõnaga juttu, kuid täna puutusime selle nähtusega juba lähemalt kokku, mis motiveeris meid sel teemal veidi lähemalt peatuma. Kuna meie teadmised hinduismist on kahetsusväärselt kesised, siis ei pretendeeri käesolevas postituses olev info täielikkusele, vaid tegemist on meie tõlgendusega nähtust ja meie käsutuses olevast infost.
Edasine marsruut järgis läänesuunda, ja nii sai Floreselt sõidetud Sumbawale, sealt omakorda Lombokile, nii et tänaseks oleme kuulsal Bali saarel. Suure tormiohuga mered ja väinad jäid seljataha, nüüd on aeg pisut hinge tõmmata.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, mis mulle Florese saarest kõige rohkem meelde jäi, siis ilmselt on see kurviline tee. Maastik on mägine, ning nii see tee saare idaosast lääneossa enam kui 700 kilomeetri vältel kulgeb – ikka kurv kurvi järel – kord üles-, kord allamäge. Huvipärast tegelesin piduramise ja kiirendamise vahepeal kurvide kokkulugemisega – ükskord mahtus ühte kilomeetrisse lausa 29 kurvi.
