Maailma lõpus käidud, veetsime veel paar päeva kohaliku mehe, Ramey juures. Huvitav on see, kuidas kõik motomehed ja -naised, kelle juures oma Põhja-Ameerika rännakul oleme peatunud, on olnud väga positiivsed inimesed, kellel kõigil rääkida oma huvitav lugu. Ramey, näiteks, elab metsas, pooleliolevas majas, mida ta ise oma jõudude ja teadmiste abil ehitada ja viimistleda püüab. Töökohta tal pole, ent see-eest on tal palju huvitavaid kogemusi. Näiteks tegeles ta veel mõnda aega tagasi sponsorite otsimisega projektile Goliath Expedition, kus üks mees kõnnib ümber maakera.
Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.
Üheks põhjuseks, miks nii kauaks New Yorki pidama jäime, olid sealsed inimesed. Nagu paljud ülalolevast pildist aru saavad, käib tsikliteema juurde kohustuslikus korras õlu, aga mitte sellepärast ei pannud ma seda pilti esimeseks. Tähelepanelikumad panevad ilmselt tähele, et pildil on õllepudelid-purgid koos jääga pistetud tsikli alumiiniumkohvrisse. Aga ühesõnaga natuke ka motofoorumi Adventure Rider NYC-meeskonnast…
Mida kauem siin oleme, seda rohkem mulle siin meeldib. New York on lihtsalt nii värviküllane ja nii varieeruv, et siin saab ilma pikema jututagi aru, mida peetakse silmas, kui öeldakse “palju võimalusi”. Tahad värskelt valmistatud pastat – lähed Little Italy linnaossa, tahad midagi aasiapärast, sead sammud China Town’i. Sellest ei maksa üldse rääkidagi, et pidevalt on midagi toimumas – kontserdid, näitused, improviseeritud üritused… See võib tunduda väga enesestmõistetav, kuid ise sain muidu abstraktsena tundunud võimalusterohkusest kui sellisest tõeliselt aru alles siin. Loe edasi New York Citys on kõike→
Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.
Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.
2100 meetri kõrgusel asuvasse San Cristóbal de las Casase linna plaanisime jääda vaid üheks ööks. Lonely Planetist loetud jutt järjekordsest koloniaalimest ei suutnud meis vaimustust tekitada, pigem olime motiveeritud asjaolust, et üks magamata öö (vt eelmist postitust) vajas kompenseerimist. San Cristóbal näis olevat selline koht, kus saab end korralikult, ilma turvalisuse pärast kartmata välja magada.
Hommikul rutates linnavalitsuse büroosse minnes, et Mehhiko teede kaarti leida, jõudsin aga arusaamisele, et selles linnas on midagi sellist, mida ei ole teistes linnades, mida oleme siiani külastanud. Nii sündis otsus jääda veel üheks ööks.
Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.
Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!
Jõudsime riiki nimega Belize. See riik on omapärane selle poolest, et erinevalt valdavast osast Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikidest ei pääsenud siin mõjule ei hispaania ega portugali kolonisaatorid, vaid pikka aega oli see hoopis briti asumaa. Nii ongi juhtunud, et kui looduse ja arhitektuuri poolest võib selle väga lihtsasti mõne naabriga segamini ajada, siis kultuur on siin täitsa teine teema.
Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees! Loe edasi Guatemala→
