Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.
Uyunis veetsime lõpuks kokku neli ööd. Kuidagi trehvas nii, et samal nädalavahetusel, kui me seal olime, toimus ka Uyuni karneval. Midagi väga suurt see ei olnud, kuna küla ise ei ole teab mis suur (Eesti mõistes ei oleks 14 000 elanikku muidugi enam küla, aga Uyuni on ikka küla mis küla, vähemalt meie silmis). Kolm päeva järjest liikus mööda tänavaid pillimeeste ja kostümeeritud tegelaste rongkäik, keerutati jalga ja lasti pauku.
Eile oli see päev kui nägime esimest korda Vaikset ookeani! Selleks tuli sõita Santiagost umbes sada kilomeetrit loodes asuvasse sadamalinna Valparaísosse.
Teeme ühe helimaastike sissekande ka.
Siin ülesvõte südalinnast. Ülal olev kirik pole küll otse südalinnas, aga väga lähedal. Südalinnas, rahvamasside keskel, kus “horisont” vaevalt mõni meeter, ma lihtsalt kaamerat ei hakanud välja otsima. Siin helinäide:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santiago-kesklinn.mp3]
Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.
Tee nr 7 Tšiilis ehk nagu seda paremini tuntakse, Carretera Austral, kulgeb mägede vahelt, läbi metsiku looduse. Tee ise on kehv ning Argentina teest nr 40 poole kitsam (viimane oli muidugi eriti lai, kuid arvestades sealsete tuulte tugevust, oli see igati põhjendatud, kuna muidu oleks ootamatu tuuleiili tõttu teelt välja sõitmise oht olnud kaks korda suurem). Carretera Australil tuult eriti ei ole, kuna see on mägede poolt hästi varjatud, ning loodus on hoopis midagi muud, kui Patagoonias – kõik on roheline, õitseb ja õilmitseb. Kohati oli tunne, nagu viibiksime taas Brasiilia vihmametsas – nii tihe taimkate ja selline mitmekesisus! Nägime ka puid, millel peenikesed juured rippusid okste küljes – nendega abil saavad puud õhuniiskusest “joonuks”.
On olemas riisiraketid (jaapani rattad), pastaraketid (itaalia rattad), mõned erinevad raketid veel ja siis veel hapukapsaraketid (saksa rattad). Meil on see viimane. Sedasorti rakettide olemasolust ei teata siin Lõuna-Ameerikas just palju ja ilmselt sellepärast ei teata palju ka vajalikest tööriistadest ja võtetest. See iselomustab hästi viimast kolme päeva, mille jooksul mööda kogu Perito Moreno küla eri tööriistade järgi jooksnud olen, tahtes ise abi, ent kokkuvõttes hoopis teistele (eelnevatest valdkondadest) uusi asju õpetanud.
Pärast seda, kui Dakari jälgimisest oli isu täis saanud, võtsime suuna UNESCO nimekirja kuuluvale Valdési poolsaarele. Maastik on seal suuremas osas kohutavalt üksluine – tasane, ning nii kaugele kui nägema ulatub, pole muud kui puusakõrgused põõsad ning liiva üles keerutav tuul. Õnneks kohtasime aeg-ajalt üle tee tõttamas mõnd guanaakot ning nandusid (või vähemalt nandu moodi linde). Poolsaare võlu peitub siiski rannaääres, kus on juba huvitavamad pinnavormid ning kus võib pesitsemas kohata hülgeid, merilõvisid ja pingviine. Kevadeti tulevad ranna äärde paarituma ka vaalad, kes meil seekord enesestmõistetavalt nägemata jäid, kuna suvi käes.
Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. Loe edasi Uuel aastal uue hooga
Meil siin +30C kanti ning pole just kõige õigem jõulutunne. Kohalikud ütlevad küll, et mis te neid koduseid jõule taga igatsete – pidage pühi nii nagu siin kombeks, grilli ja tšilliga, käige basseinis ja… no ma ei tea – kuhu jääb kogu see pidulikkus, pühalikkus ja müstika. Mulle meenub lapsepõlvest, et lõke sai süüdatud ja šašlõkki tehtud ainult kord aastas, jaaniööl. Nüüd, kui poeletid ägavad grillvorstide ja šašlõkilihade valiku all, ei ole selles enam midagi erilist. Nii tundubki veider jõule pidada millegi nii igapäevasega kui seda on grill, eriti veel siin. Alles eile grillisime!
OK, tegelikult loob jõulutunde miski muu, mitte see, kus me oleme või mida sööme. Sel aastal oleme me liiga kaugel, et peita kinke kodus ehitud kuuse alla, ning et et anda heade sõpradele südamlik kallistus. Ja vot sellest on tõeliselt kahju!
Peame oma jõulud siin spartalikus Dakar Motos. Kui väga palav pole, saan ehk hakkama glögi keetmisega. Ja verivorstid on siin täiesti saada – pisut teistsugused, aga siiski.
Selleaastane jõulusoov: et kõik rikkis olevad asjad korda saaks ning et vähemalt mõnda aega miski nässu ei läheks. Kuu aega kasvõi, see oleks juba hea!
Üks häälest ära jõuluehte pinin keset Buenos Airese rahvarohket Retiro rongijaama:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA-j6ulud.mp3]
🙂