… pikk tee oli veel ees. Tahtsime päeva lõpuks Loiyangalanisse välja jõuda, mis kvalifitseerub ikka veel pärapõrguna, ent ometi on tegemist piisavalt suure külaga, et sealt saada külma jooki ja sooja sööki. Magus illusioon sõrmede vahel olevast, kondentsmärjast pudelist jääkülma kokakoolat kulistada, samal ajal kui taevas praeb päike ning tugev tuul rebib halastamatult juukseid, toimis võimsa tõukena. Enne teeleasumist võtsime uurimisjaama varudest oma kümneliitrise veekanistri täis, millesse panime igaks juhuks sisse ka Addis Abebast soetatud veepuhastustableti – mine sa tea, mis seal kõik sees võib olla. Maitse oli muidugi kohutav, nagu sisse oleks segatud tuimestit.
Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.
Etioopia pealinnas Addis Abebas olime vaid niikaua kui saime organiseeritud Kenya viisad. Ehkki teoorias peaks viisa saama ka piirilt, oli meil kavas ületada piiri kohas, kus ametlikku piiripunkti pole, ehk mitmete värvikirevate hõimude koduks olevas edelaosas.
Imetlesime neid Põhja-Etioopia maastikke mis me imetlesime, midagi sellist, nagu meile pakkusid Simieni mäed, ei osanud me päris oodata. Kui aus olla, siis kui mitte Simienid, siis ehk polekski me ehk nii kaugele põhjasuunas vuranud, vaid oleksime piirdunud Lalibelaga ja sealt põrutanud edasi riigi keskosas asuvasse Addis Abebasse. Kuid miski sinna Simienidesse tõmbas, ja nii see küllaltki piinarikas teekond ette võetud sai.
Kristluse tulek on Etioopia ajaloos kindlasti oluliseks teetähiseks, mille mõju võime näha ja tunda tänaseni, kuid suuri tegusid tehti siin juba üksjagu varem. 400 aastat enne Kristust pandi siin alus paganlikule Aksumi kuningriigile, mille kõrgaeg jääb 3.-6. sajandisse. Üheks võimsamaks iidse maailma kuningriigiks peetav Aksum ulatus tollal Sudaani ning hõlmas suurt osa Lõuna-Araabiast. Käisime kaemas, kuidas elab selle pealinn, Aksum, täna.
Kummalisel kombel ei ole ma kusagil varem näinud kristlust praktiseeritavat nii suure pühendumusega kui siin, Aafrikas. Tänapäeva Etioopia aladel neljandal sajandil domineerivaks muutunud kristlus on usutunnistuseks umbes poolele riigi rahvastikust. Sestap pole ime, et alatasa näeb teeäärt mööda vantsimas mõnd valgesse riietatud palverändurit, käes avatud vihmavari, ning maastikul torkab silma nii mõnigi rist ja kirikutorn.
Kes oleks võinud arvata, et Aafrikas võib nii külm olla, et hambad hakkavad plagisema, aga näed, on! Etioopia põhjaosa maastik on mägine, ja mõistagi mida kõrgemad mäed, seda külmem – seda vaatamata sellele, et kõige kuumem koht maakeral asub siit vaid kiviviske, või heakene küll, päevase sõiduteekonna kaugusel.
Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.
Ajatäiteks, Etioopia viisat oodates, sai tagantjärele põlvepeal kokku pandud väike retrohõnguline raadiosaade enne teele asumist arvutisse tõmmatud vinüülplaatide materjaliga. Põhja-Ameerikast oleme küll geograafiliselt kaugel, ent teatavasti on paljude sealsete andekate muusikute esiisad pärit just Mustalt Mandrilt, nii et enne kui asume siin, Aafrikas, kaasahaaravate biitide juuri taga ajama, vaatame, mida head on siit omal ajal “välja viidud”.
