Ma ei tea, kas leidub inimest, kelle jaoks Kongo Demokraatlik Vabariik (ehk Kongo DV) oleks unistuste sihtkoht – kõige muu hulgas on ta tuntud kui üks korrumpeerunumaid ning seksuaalvägivalla poolest üks hullemaid riike maailmas. Kuid vaata kuidas tahad, jäi ta meile tee peale.
Lubango jäi selja taha, ning pärast mitmetunnist loksumist auklikel teedel jõudsime Benguelasse. Sama nime kannab muide ka külm hoovus, mille tõttu ekvaatorist allapoole jääva Aafrika läänerannik näeb välja enamasti kuiv ja kõle – täielik vastand idaranniku sulnile troopikale. Ja samanimeline on ka möödunud sajandi üks grandioossemaid projekte siinmail – niinimetatud Benguela raudtee, mille ehitamist alustati 1904 ning mis valmis alles pea kolmkümmend aastat hiljem.
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
Windhoekis veetsime pea nädala, asjatades kahe Kongo (Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kongo Vabariik) viisadega. Pärast Angola viisa ajamist on Kongod muidugi kui vastlaliug – viimase oma saime kolme tunniga, ja peale täidetud ankeetide, kahe passifoto ja 700 Namiibia dollari (umbes €70) kummagi eest ei tahetud midagi. Kongo DV-l nõuded samad, ainult et hind on 750 Namiibia dollarit (umbes €75) viisa eest ning aega võtab kuni neli päeva. Eks demokraatia eest tuleb lisaks maksta 😉
Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.
