Peruu tuntuima turismimagneti, Machu Picchu, jätsime pärast pikka kaalumist vahele. Mingit erilist tungi sinna minna polnud niikuinii, ning kui olime kuulnud, milliseid summasid tahab sinna ainsa firmana viiv Peru Rail rongipileti eest (odavaim üheotsapilet Cuscost 48 USD), ning millised turistihordid sealt eest leiab, ei olnud tahtmist enam pea-aegu üldse. Marguse visalt taanduv bronhiit ka veel lisaks – vihmaperioodil külmades kõrgustes higistada oleks vist liig.
Kui pea nädal aega tagasi Cuscosse saabusime, oli juba pime, kuid juba siis oli selge, et tegemist on võluva linnaga. Kui seda peaks kuidagi iseloomustama, siis esimese asjana kerkivad silme ette valgeksvõõbatud majad ning mäkke ronivad munakivitänavad. Ja väjapeetus, läbimõeldus – pärast La Pazi kaost on siin kõik jooned justkui joonlauaga tõmmatud, vähemalt jääb selline mulje.
Siin voodis ennast ravides panin kokku väikese videomaterjali Boliivia inimestest, elust-olust. Taustaks olev lugu on hetkel seal kõva hitt, vähemasti meie kuulsime seda kõikjal – mööduvatest autodest, söögikohtades, isegi tänaval kõndivate inimeste käes olevatest raadiotest:
“HQ” nupp akna all mängib videot paremas kvaliteedis.
Pärast kõrgushaiguse suht raskel kujul läbi põdemist pole mul Boliivias tervis päris korras olnud. Huvitav on kõrgushaiguse puhul see, et mõnede allikate väitel hakkab see paremini külge neile, kellel parem füüsiline vorm. Meie paistame olevat heaks näiteks selle väite tõesusest – ehkki minu füüsiline vorm on parem Kariina omast, ei pidanud tema kõrgushaiguse all kaugeltki nii dramaatiliselt kannatama kui mina.
Igatahes kui Uyunis puhates hakkasid mul ilmnema paranemise märgid, siis Potosíst alates on tervislik seisund läinud uuesti allamäge – ikka seesama jõuetus ja uimasus, lisaks nohu, mis vaatamata ravimisele ära ei taha minna. La Pazis pani korraliku põntsu vaktsiinisüst, mille tulemus oli köha ja kõrge palavik (üle 38 kraadi). Minu teooria on, et ma pole kõrgushaigusest täielikult veel paranenud, organism on nõrk ja korjab seega kõik halva kergesti üles. Tegelikult ongi Boliivas olek minu jaoks olnud nagu mingi hallutsinatsioon – raske hingata, pea käib ringi, ent siin kõrgustes on loodus lummavalt fantastiline, justkui teiselt planeedilt.
Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.
Täna saame vist lõpuks liikuma La Pazist Copacabana poole. Kinni jäime siia ennekõike selletõttu, et mul otsustas pärast vaktsiinisüsti palavik kallale tulla, mis mitu päeva taanduda ei tahtnud.
(veel …)
Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.
Kui me mõned päevad tagasi oma pangakontot vaatasime, jäime sõnatuks – meie abipalvele oli vastanud kakskümmend neli inimest, kes olid ürituse toetuseks meie kontole kandnud kokku 20 171.20 krooni.
Arvestades praegust majandusseisu, on see väga suur summa, ja nii mõnigi kindlasti mõtleb seda postitust lugedes endamisi, miks küll toetavad inimesed kellegi motomatka, mitte aga näiteks keskkonnahoidu või lastekodulapsi.
Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud.
