Penangist teel Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse otsustasime väisata paljukiidetud Cameroni mägismaad. Mõtlesime, et kasutame ära võimalust minna mööda kiirteed, sest ausalt öelda ei mäletanud enam, mis tunne on kiiresti sõita – nii Ida-Timor kui Indoneesia olid valdavalt kulgenud pideva kiirendamise ja pidurdamise ning aeglaste sõidukite vahel sõelumise rütmis, nii et mõte kiirteel sõitmisest kõlas täiesti ahvatlevalt. Tegelikkus sai muidugi olema mõnevõrra erinev. Nagu võiski arvata, oli kiirtee heas korras, modernne ja täiesti igav, ning õiget “tuul näkku puhumas” tunnet ei tekkinudki, sest oleme ju ometi troopikas ning õhk on kuum ja lämbe. Austraalia tuli meelde hoopis.
Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.
Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.
Sumatra vast kaks tuntumat järve on lääneosas asuv Maninjau ning põhjaossa jääv Toba. Mõtteliselt võib neid pidada kahe mõnes mõttes sarnase, ent siiski väga erineva kultuuriruumi südameks.
Sumatra keskosasse jõudmine tähendab seda, et Lonely Planeti andmetel on meil jälle midagi vaadata. Mitte, et lõunaosa poleks meile midagi pakkunud, otse vastupidi – maastikud ja kokkupuuted kohalikega on igati ületanud meie ootusi. Kuid ilmselt seetõttu, et seal, kus me liikusime, praktiliselt puudub turismi infrastruktuur, ei ole Lonely Planetis selle kohta suurt midagi.
Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.
Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.
Edasine marsruut järgis läänesuunda, ja nii sai Floreselt sõidetud Sumbawale, sealt omakorda Lombokile, nii et tänaseks oleme kuulsal Bali saarel. Suure tormiohuga mered ja väinad jäid seljataha, nüüd on aeg pisut hinge tõmmata.
