Mosambiigi lõunaosa, või õigemini sealsed rannad, on populaarseks suvituskohaks Lõuna-Aafrika turistidele, ja neid oli meie sealviibimise ajal tõesti palju, ehkki lihavõtteajaga seonduv “migratsioon” polnud veel alanud. Mitte, et meil midagi turistide vastu oleks, kuid kui neid on liiga palju, kipub kohalik atmosfäär ja koloriit kuhugi ära kaduma, ja hinnad paratamatult tõusma, nii et ei saa enam arugi, kas oled Aafrikas või mitte. Niisiis peatusime lõunaosas nii kaua kui vajalik ja nii lühidalt kui võimalik.
Autori Kariina postitused
Unenäos
Viiest päevast Mosambiigi saarel oli küll ja küll – tekkis tahtmine sellest suurest külast, nägude ja helide virvarrist eemale saada – liikuda, kogeda muutust, tunda vabadust. Võtsime suuna lõunasse.
Üle pea
Malawi
Olgu öeldud, et mul olid Malawi suhtes kõrged ootused, ei tea isegi miks. Tihti viivad kõrged ootused pettumiseni, kuid mitte Malawi puhul. Avastasime eest lihvimata pärli.
Kuidas me tegusid teeme
Kuidagi juhtus nii, et motofoorum biker.ee valis yhelteljel.ee Aasta Mototeoks 2010. No mis me oskame kosta. Aitäh!!!
Ega keegi hääletuse “finalistidest” ei tee seda, mida me teeme, tiitli nimel, vaid ikka sellepärast et see on see, mis meile korda läheb. Võrrelda eri ettevõtmisi on raske, kui mitte võimatu, sest nagu hääletus näitab, on Eesti motomaastikul midagi igale maitsele. Tiitlit väärinuks kõik, aga nüüd pole meil muud, kui oma “mototegu” väärikalt lõpule viia – iseendid ja tsikkel ühes tükis tagasi kodumaale tuua – muidu võetakse äkki uhke karikas käest ära 🙂
Karikas, nagu pildilt näha, meenutab mootorit, mis on ju mootorratta süda. Idee taga on ilmselgelt tõsised inimesed – meie puhul oleks loogilisem ju olnud amort 😉
Valge mees Aafrikas
Oleks võinud arvata – ja mis seal salata, eks ma tegelikult arvasin ka – et kui ilma peal teise eestlasega kokku sattuda, siis järgnevad nostalgiaminutid hapukapsa ja verivorsti teemal, või sajatused Savisaare suunal, kuid ei. Kodumaa on kusagil kaugel, kuid Aafrika on siinsamas ning väga isemoodi uurimisobjekt pealekauba.
Palmid -> männid
Zanzibar (I osa)
Kui me tsikli Dar es Salaami eestlaste juurde nukralt maha jätsime ning ise meid Zanzibarile viivale katamaraanile astusime, tervitas meeskond meid pretensioonika hüüdlausega “Welcome to Paradise!”. Tõtt-öelda olin juba ammu otsustanud, et pean Zanzibaril ära käima, ja nüüd oli see kauaaegne unistus tõeks saamas.
Helistage nädala pärast uuesti
Imelik mõelda, et oleme Nairobis olnud juba kuu aega. Nii kui ühel varahommikul siia overlanderite kämpingusse saabusime, pole me liikuma pääsenud. Tõsi küll, on olemas hulga viletsamaid kohti, kus tehniliste tõrgete tekitatud aega parajaks teha – siin on lausa tasuta wifi (kui on elekter), puhtad dushiruumid (mis sest, et neid on nii vähe ja rahvast nii palju, et hommikuti tuleb seista sabas) ning köögi kasutamise võimalus (pliit, külmkapp ning potid-pannid). Kuid ammu on käes aeg, kus piiramatu internet ei too enam sädet silmisse, kus kõikvõimalik pesu on korduvalt pestud ning kus võimalus hommikusöögiks mune peekoniga praadida ja kõrvale musta leiba(!) haugata tundub absoluutselt ebahuvitav. Oleks nagu aeg edasi liikuda, aga…
Uskumatu (III osa)
Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.