Teisipäeval saabusime Sydney’sse, ning sellega võib loodetavasti alanuks lugeda uue etapi meie avastusretkel. Kasutan sõna “loodetavasti” seepärast, et tsikkel seisab veel laos ning täna on meil ees närvesöövad tunnid tolli- ja karantiiniametnikega. Tolli niiväga ei pelgagi, sest midagi keelatut me enda teada ei impordi. Küll aga põhjustab parajat ärevust (loe: sundmõtteid ja magamata öid) ees ootav karantiinikontroll. Austraalia on karantiiniseaduste mõistes väga range riik, ning kuuldavasti pidi karantiiniametnikke ärritama iga kivike ja iga surnud kärbes radiaatoris. Ja noh, kui ametnik ei ole rahul, siis on ikka pahasti. Pesime tsiklit korralikult (ja ütleks, et ta on puhas, ehkki tegemist on vana rattaga, mis lihtsalt näeb kole välja), aga ega see teadmine väga ei rahusta, sest enne meid on nii mõnigi reisisell pidanud karantiinitegelaste poolt välja kirjutatud puhastustööde eest välja käima sadu ja sadu dollareid.
Eks näis, mis tänane päev toob. Kui karantiiniametnikele miski ikka väga ei meeldi, võivad nad keelata tsikli importimise Austraaliasse. Loodame siiski, et seda ei juhtu.
