Bukittinggis olles sattusime hommikusööki otsides poolkogemata ühte kohalikku katusealusesse (muud nimetust ei oskaks sellele söögikohale anda, sest peale katuse ning laudade-pinkide seal suurt midagi polnud, isegi seinu mitte). Kuna selle ees olev plakat lubas teh telur‘ i ja kopi telur‘ i, ehk siis vastavalt munateed ja -kohvi, mis pidavat olema kohalik spetsialiteet, siis võtsime südame rindu ning tellisimegi. Eks natuke kõhklesime ka. Veel rohkem tekitas kõhklusi see, kui kokk meie tellimuse peale suured silmad tegi ning küsis: “Olete ikka kindlad? Teate te üldse, mis see on?”. Jäi mulje, nagu tegemist oleks millegi õudustäratavaga, kuid taganemisteed polnud, sest niikuinii jälgis meid juba mitu uudishimulikku silmapaari. Ja kohalikku kraami tuleb ikka proovida, kui see just väga ekstreemne pole.
Autori Kariina postitused
Bukittinggi soe tervitus
Merepinnast 930 meetri kõrgusel asuvasse Bukittinggisse saabudes ei saa kohe aru, mis on selles linnas sellist, mis sinna rohkelt turiste toob. No asubki kolme vulkaani vahel, ja mis siis? No pakubki häid võimalusi lähedalasuvaid kanjoneid ja traditsioonilisi külasid avastada, aga mis selles linnas endas erilist on? Lonely Planeti arvates on see kohustuslik peatuspaik Sumatral, nii et võtame end kokku ning ähvardavate vihmapilvede kiuste kammime mõistliku diili otsinguil läbi mitmeid hotelle, peas kummitamas küsimus – on asi seda väärt? Kui lõpuks leiame hotelli, mis pakub meile 165 krooni eest määrdunud seinte, ent sooja veega VIP-tuba (viimasel ajal on meie pesukorrad toimunud külma vee ja kopsiku abil), on otsus langetatud – kui lahkumegi elamusteta, saame vähemasti kohutavalt läbihigistatud pesu üle pika aja kuuma duši all pestud. See on piisav argument.
Kuidas me baksot otsimas käisime
Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.
Epitsentris
Jaava kohta öeldakse, et see on Indoneesia riigi kese, ning arvestades, et saar on koduks enam kui poolele Indoneesia rahvastikust, siis kõlab selline väide küllaltki põhjendatult. Kui sellel keskmel on olemas veel oma kese, siis selleks on kahtlemata Jakarta.
Saabusime Indoneesia pealinna paraja portsu skeptilisusega, olles läbinud pea sadu kilomeetreid kestvad liiklusummikud. Jah, kui Jaava idaosa võlus meid avarate vaadete, sillerdavate riisipõldude ja hubaste mägiküladega, siis mõnisada kilomeetrit enne Jakartat avastasime end järsku tihedast liikluskeerisest, kus õhu asemel tuleb sisse võtta heitgaaside uimastavat mikstuuri ning kus üle kõige määrab mängureeglid see, kellel on suurem gabariit (ehk puhas füüsika – suurematel on suuremad õigused). Ja mida Jakartale lähemale, seda intensiivsemaks see kõik muutus.
Tagasihoidlikkus ja grandioossus
Peale vulkaanide on Jaaval muudki. Saarel, kus elab tuhat inimest ruutkilomeetri kohta, kui saarele mahub üle 130 miljoni inimese, ei saa märkamata jääda inimtegevuse jäljed, ja seda kogu oma ettekujuteldavas mitmekesisuses.
Mõelda vaid, tuhat inimest ruutkilomeetril! Tegelikult, nagu varasemalt juba mainisime, leidub isegi siin kohti, kus inimesed ei ela üksteise kukil. Mägitee on meid viinud läbi vaiksete, tagasihoidlike külade, kus aeg näib tiksuvat hoopis teises rütmis kui muidu. Inimesed on lihtsamad, rahulikumad, ei torma välismaalasi silmates kohe küsima “Where you come from?”, “Where you go?”.
Gunung!
Lõpuks jäime Balile ikkagi pisut kauemaks kui algul arvasime – kui delfiinid said nähtud, käisime veel rannikuvetes snorgeldamas (esimene tõsisem snorgeldamine meie elus – nägime koralle, palju värvilisi kalu ning isegi merikilpkonna) ja lähedalasuvates kuumaveeallikates lõõgastumas. Margus sai vaheldust traditsioonilise Indoneesia paadi juhtimisega (pärast 86 000 kilomeetrit mootorrattal sel ekspeditsioonil näis see talle kuidagi eriti meeldivat). Et kultuurihuvi unarusse ei jääks, külastasime ka üht budistide (justnimelt budistide, mitte hindude – hämmastav, kuidas eri religioonid siin nii rahumeelselt külg külje kõrval eksisteerivad) kloostrit. Oli nii arhitektuuri, skulptuuri kui niisama silmailu. Isegi lootosed olid.
Keha kosmosesse, hing taassünnile
Eelmises postituses oli hinduistlikest matustest juba paari sõnaga juttu, kuid täna puutusime selle nähtusega juba lähemalt kokku, mis motiveeris meid sel teemal veidi lähemalt peatuma. Kuna meie teadmised hinduismist on kahetsusväärselt kesised, siis ei pretendeeri käesolevas postituses olev info täielikkusele, vaid tegemist on meie tõlgendusega nähtust ja meie käsutuses olevast infost.
Kuidas me nasit nosime
“Nasi-nasi-nasi-nasiiii…” äratab meid hommikul hotelli koridoris kajav hääl. Kell pole veel kuus, kuid juba on tänavakaupmees tulnud riisi müüma. “Nasi” tähendab indoneesia keeles riisi, mis on siinkandis põhitoiduaine.
Enne Indoneesiasse jõudmist pelgasime pisut, et peagi viskab riisitoidul olemine üle, kuid seni pole viga – ilmselt seetõttu, et riisiroad on niivõrd varieeruvad, et isegi stambiks olev nasi goreng ehk praetud riis on iga kord olnud pisut erinev.
Kisub Aasiaks
Ida-Timor, tõeline kompvek, jäi seljataha. Ehk oleks võinud seal kauemgi olla, ning ehk oleks võinud veel teisigi ekstreemradasid proovida (ja ehk tsikligi ära lõhkuda), kuid pole kindel, et sel juhul oleks me mälestused sellest maast nii magusad. Varem lahkuda on varem, nii jääb tahtmine tagasi minna.
Timori saare lääneosa, mis kuulub Indoneesiale, meile nii võimast muljet ei avaldanud. Võib-olla on asi ka selles, et oleme Ida-Timorisse veel nii ära armunud, et ei oska teiste võlusid tähele panna, kuid tegelikult paljastab objektiivne vaatlus, et saare ida- ja lääneosa ongi erinevad – nii looduse kui kultuuri poolest. Kui idaosas on palju rohelust, siis idaosa meenutab kohati Austraalias tuhandete kilomeetrite vältel nähtud kuivetunud maastikku. Puud on küll kõrgemad, kuid värvitoonid on puhta samad, nii et isegi pildistama ei kutsu.
200 kilomeetrit ilu
Alustasime oma avastusretke ambitsioonika plaaniga – teha Ida-Timorile ring peale. Kuna tegemist on tillukese riigiga, siis võiks küsida, et mis selles plaanis siis nii ambitsioonikat on, kuid ikka on küll. Ise saime sellest muidugi aru alles hiljem.