… Eestis olla? Avastasime taas, et kodumaa on kaunis. Suvelõpuilm meid just ülemäära palju ei hellitanud, kuid mis sellest. Oli huvitav vaadata Eestit turisti pilguga ja mõelda, mis mulje see välismaalastele jätab. Kindlasti mitte igava. Ühed meeldejäävamad pildikesed jäid mälusoppi Balti jaama turumammidest, Oleviste kiriku võimsa torni taha loojuvast päikesest, lõhnavatest männimetsadest…
Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.
Mõnikord käivad asjad kole kiiresti. Kui veel nädal aega tagasi oli veel küllaltki ebaselge, mis saama hakkab, st kuidas meie tsikkel Austraaliasse saab, ning millal me Põhja-Ameerikast üldse stardime, siis viimased päevad oleme tegelenud otsustamise ja organiseerimisega. Tulemuseks on see, et tsikkel on transpordifirmale üle antud ning meil on lennukipiletid ostetud. Meie taaskohtumine leiab ennustuste kohaselt aset septembri esimeses pooles Sydneys. Seni teeme “aega parajaks” Eestis.
Üheks põhjuseks, miks otsustasime vahepeal Eestisse tulla, on see, et tsikli transport üle ookeani võtab kaua aega (tsikli üleandmisest selle kohalejõudmiseni umbes neli nädalat). Sestap oli meil valida, kas redutame seni küllaltki kallis Sydneys, või lendame vahepeal Eestisse ning sealt hiljem Austraaliasse, et tsikliga jälle kokku saada. Kaalusime ka varianti tsiklit oodates Austraalias tööd leida, kuid sellele ei saa väga kindel olla, kuna ka seal on majanduslangus oma töö teinud ning tööturu kokku kuivatanud.
Bogotá lähistel saime üle pika aja taas kokku eestlastega, seekord küll täiesti planeeritult – varasemast olid meil olemas ühe Eesti-Colombia segapere kontaktid, kelle juures siis juba hea mitu päeva tagasi maandusime. Eve ja Ernesto koos toredate laste Lena ja Rafaeliga võtsid meid kirjeldamatult hästi vastu, ehkki meie varasem kokkupuude nendega piirdus vaid lühida meilivahetusega. On ju üks asi puhaste linadega voodi ja soe dušš, hoopis teine aga see, kuidas sul tekib tunne, justkui oleksid tõesti oodatud – ja siin on tõesti tunne, nagu oleksime kodus.
Konkreetsemat plaani selles osas, kui pikaks ajaks me siia jääme, meil tollal polnud, sest eelkõige pidi see sõltuma sellest, millal kõik tegemist vajavad asjad tehtud saavad. Olulisemateks siis näiteks uue Brasiilia viisa taotlemine, marutaudi kordussüstide saamine ning uute rehvide ostmine. Kuna meie saabumise ajal oli aga juba käimas lihavõttenädal, tähendas see igasugu asjade edasilükkumist, ja nii peaks me passid viisadega kätte saama algava nädala neljapäeval. Niisiis ka vaktsineerida kavatseme end tuleval nädalal. Rehvidega on lugu aga keerulisem – kuna me aeg-ajalt ka offroadi harrastame, vajame ka vastavaid rehve, kuid siin on nende leidmisega raskusi – meie ratta mõõdule on saada peaasjalikult asfaldile mõeldud “kummi”. Öeldakse aga ju, et kes otsib, see leiab, nii et me ei ole veel lootust kaotanud.
Tee nr 7 Tšiilis ehk nagu seda paremini tuntakse, Carretera Austral, kulgeb mägede vahelt, läbi metsiku looduse. Tee ise on kehv ning Argentina teest nr 40 poole kitsam (viimane oli muidugi eriti lai, kuid arvestades sealsete tuulte tugevust, oli see igati põhjendatud, kuna muidu oleks ootamatu tuuleiili tõttu teelt välja sõitmise oht olnud kaks korda suurem). Carretera Australil tuult eriti ei ole, kuna see on mägede poolt hästi varjatud, ning loodus on hoopis midagi muud, kui Patagoonias – kõik on roheline, õitseb ja õilmitseb. Kohati oli tunne, nagu viibiksime taas Brasiilia vihmametsas – nii tihe taimkate ja selline mitmekesisus! Nägime ka puid, millel peenikesed juured rippusid okste küljes – nendega abil saavad puud õhuniiskusest “joonuks”.
See, et sa oled Eestist, tähendab reisides päris palju selgitamist, et kust sa täpselt pärit oled. Paljud inimestest, keda oleme siiani kohanud, arvavad, et Eesti on osa (üllatus-üllatus) Venemaast, paljud ei oska aga üldse midagi arvata. Olukord on ikka päris nukker, aga samas me ei eeldagi, et kõik peaksid Eestist teadma.
Näiteks üks iisraellane, kellega Buenos Aireses kohtusime, ütles ise ka, et tema teadmised Eestist piirdusid varem vaid sellega, et kui kunagi Iisraeli jalgpallimeeskond (mis pidi olema alla igasugust arvestust) Eestit võitis, tehti ühes huumorisaates nalja, et küllap mõeldi selline asi nagu Eesti ja kogu see mäng lihtsalt välja, et iisraellased end nii kehvasti ei tunneks.
Seda suurem oli minu üllatus kui eile minu käest apteegis küsiti, kust ma olen, ning kui seejärel püüdlikult “Estoonia” hääldasin ja hakkasin juba selgitama, et “see on üks väike riik Põhja-…”. “Jah, jah, Põhja-Euroopas,” jätkas müüja “Eesti, Läti, Leedu. Eesti sai 1991. aastal iseseisvaks.” Mul vajus lõug vist sõna otseses mõttes maani. Mõne geograafia- ja ajalooõpingud ei ole ikka olnud üldse asjata!
Oleme veidi aega “liinilt” maas olnud. Mõned perekondlikud sündmused tulid vahele.
Stardime ööl vastu 2. oktoobrit kell 00.45 Paldiski sadamast Kappelskäri sõitval laeval. Ja loomulikult on pea pulki täis ning ärevus sees – üht-teist on jäänud veel ka tsikli kallal teha ning vaja on kogu kraam kokku pakkida.
OK, aitab jutust – nii palju on veel teha!
Suurem osa ettevalmistusi seljataga, proovipakkiminegi tehtud… Nüüd, kus lennupiletid võõrale mandrile on ostetud ning Eestist lahkumise kuupäev enam-vähem paigas, on tunne hoopis teistsugune kui näiteks pool aastat tagasi, kui kihk tundmatusse kihutada oli niivõrd suur. Praegugi ei kahtle me hetkekski, et see, mida teeme on ainuõige, ent mõte sellest, et lahkume juba nädala pärast ja koguni kolmeks aastaks, tekitab ometi ärevust. On see ju lahkumine lähedastest, turvalisest ja harjumuspärasest…
Kahest viimasest rääkides – tegelikult on ju mõnus magada oma voodis (mitte räpases motellis), nautida dušši oma kodus (mitte lõdiseda kämpingu dušiboksis) ja teada, kus ööbid järgmisel ööl. Mida ühel inimesel ikka vaja on! (Seda ütlesin nüüd küll irooniaga pooleks, kuid oma tõde peitub selleski)
Vaatame kodumaal juba ringi sellise pilguga, et see on kahtlemata hea koht, kuhu tagasi tulla. Mõelda vaid, kui palju on siin veel avastamata kohti, kuhu meie jalg pole veel tõusnud ja kaamerasilm ulatunud! Kui vahel ongi hinge siginenud vaikne kahtlus, et pärast maailma värvikirevuse ja eripalgelisuse kogemist võib Eesti liiga väike tunduda, siis mida aeg edasi, seda rohkem oskame hinnata neid väikseid avastusi, mida Eesti pakub, ja mis on kõik mugavalt käeulatuses. Mikromaailmas on avastada vähemalt samapalju, kui makromaailmas – tasub vaid olla hakkaja ja avatud meelega.
Ilmad on ilusaks läinud, nii et võib talve jooksul tasapisi matkavalmiks “tuunitud” motot testima hakata ja täiendusi sisse viima – teha on veel palju.
Mõned “klõpsud” hiljutistest kodumaa avastamistest ka, silmailuks:
“Where you from, sir?”
“Estonia.”
“Aaa… Astoria?”
“Ee… No, Estonia!” …ja jutukaaslane on segaduses.
Kes enam mäletab, mitu korda oleme end leidnud taolise dialoogi osapoole rollis. Juhtus seda ju nii Süürias kui Jordaanias, iraanlaste jaoks olime külalised Hispaaniast või Austraaliast – mis parasjagu tuttavam oli. Asi muutus selgemaks, kui selgitasime, et meie naaberriigid on Venemaa ja Soome, või viitasime Skandinaaviale. Tegelikult tahan öelda, et Eestis on mõnus olla. Väga muhe – vinüül ketrab parajasti head muusikat, maitsev kohv ja muidu chill, nagu tänapäeval kombeks öelda, sohva peal. Kolm elementi, millest matkal võib tihtipeale tõsist puudust tunda… Peaks vist ikka kuhugi ühe gloobuse või maakaardi torkama, et saaks kaugete maade inimestele näidata, kust me tegelikult tuleme…
