Nigeeriaga, mulle tundub, sai “kahtlane” piirkond läbi, ja nüüd oleme ilmselgelt välja jõudnud rikidesse, kuhu ka turistid tahavad tulla – kuigi Beninist või Togost ei teata laias maailmas palju, õnnestus meil mõne päevaga näha shokeerivalt palju valget kontingenti – ehk siis huvi nagu on.
Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.
Teel läbi Gaboni põhjaosa ületasime viimast, ehk neljandat korda ekvaatorit. Võiks ju küsida, miks ekvaator kellelegi korda peaks minema, sest mis ta muud on kui üks imaginaarne joon. Kuid kas pole nii, et säärased asjad, mida käega katsuda ei saa – nagu igasugu reeglid ja määratlused – on meie tsivilisatsioonis hirmus tähtsad?
Kui nüüd mõtlema hakata, siis oleme Aafrikas üht- või teistpidi kokku puutunud iga külastatud riigi pealinnaga, välja arvatud Maseruga (Lesotho). Vaatamata sellele, et neis huugavates sipelgapesades pole pea kunagi suurt huviväärset, ning hea meelega sõidaks igast viimasest kui ühest suure kaarega mööda, on reaalselt ainult läbisõiduga õnnestunud piirduda vaid Dodoma (Tansaania) ja Maputo (Mosambiik) puhul. Kõigis ülejäänutes oleme veetnud vähemalt ühe öö, enamasti rohkem veel – meenutagem kasvõi pooleteise kuu pikkust boksipeatust Nairobis (Kenya), või siis nädalaid, mis on kulunud viisade ootamisele Djibouti Citys (Djibouti), Lilongwes (Malawi) või Brazzaville’is (Kongo).
Pärast seda, kui Cabindast väljumine võttis poolteist tundi aega (mingit probleemi ei paistnud olevat, lihtsalt passidega joosti ringi, tõsteti ühest kohast teise, kuni lõpuks saime väljumistemplid sisse), ja arvestades meie hiljutist kogemust Kongo Demokraatliku Vabariigi piiri ületamisega, rabas Kongo Vabariigi efektiivsus lihtsalt jalust – kümne minutiga olid passid tembeldatud ja Carnet täidetud. Isegi “head teed” sooviti. Härrased Kinshasas (ja miks mitte ka mujal) võiks eeskuju võtta.
Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.
Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.
