Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.

(veel …)

Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.

(veel …)

Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.

(veel …)

Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.

(veel …)

Niisiis võtsime ette Khardung La, Guinnessi andmetel maailma kõrgeima mootorsõidukiga ligipääsetava kuru. Otsisime kohvrisügavustest selleks puhuks välja isegi Eesti lipu, et asi oleks pidulikum. On ju Gessu arvatavasti esimene Eesti registreerimismärgiga tsikkel, mis nii kõrgel käinud. Meie kaart näitas Khardung La kõrguseks peadpööritavad 5606 meetrit.

(veel …)

Pangong Tso äärde jõudes oli selja taga pikk, kuid elamusterohke päev. Päike hakkas näitama peatse loojumise märke, ning meil oli aeg viia ellu teine selleks päevaks seatud siht – leida koht, kuhu püsti panna telk, et üle pika aja ööbida jälle looduses. Viimati tegime seda Malaisia idarannikul, nüüd aga olime hoopis teises keskkonnas ning meie ees laotus hoopis teistsugune maastik. Mäed!

(veel …)

Maikuu lõpp jõudis kohale, juba saabus juunigi, kuid legendaarne tee Lehi ja Manali vahel on ikka veel suletud. Küsimusele, millal võiks tee avanemist umbkaudugi oodata, vastab Lehi turisminõunik lohutamatu nõutusega – ilmselt mitte veel niipea.

Meil on siin aga niigi tegemist – näiteks tuleb enne lõunasse põrutamist ju kohustuslikus korras Eesti lipp viia tsiklil maailma kõrgeimaks mootorsõidukiga ligipääsetavaks kuruks tituleeritud Khardung La-le, mis on Lehist vaid pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Kuid enne veel otsustasime ära näha Pangong Tso, väidetavalt Ladakhi kõige kaunima järve.

(veel …)

Lõpuks tehti tee lahti ning me põrutasime kogu tüdinud kolonni ees minema. Ees oli 3529 meetri kõrgune mäekuru, Zoji La. Kuna pilt ütleb teatavasti rohkem kui tuhat sõna, olgu siinkohal toodud kiivrikaamera nägemus sõidust ja teeoludest. Lühidalt öeldes – palju kive, pori, lund ning lumesulamisvett. Päeva lõpuks olid kõik lihased valusad, ehk tehnilises plaanis oli asi meeldivast “jalutuskäigust” kaugel.

Ühenduse olematu kiirus ja pidev katkemine parema kvaliteediga videot üles laadida ei lubanud – sisuliselt 3 päeva järjest katsetasime, kuid tulutult. Leh’i internet on legendaarne.

Kui startisime Srinagarist Kargili suunas, mis asub umbes poolel teel Lehi, ehk kümnetunnise bussisõidu kaugusel, ei olnud ilm just paljulubav – terve öö oli sadanud ning hommikuks ei olnud hallid pilved veel linna kohalt hajunud. Siin-seal oli taevas näha heledamaid laike, kuid üsna pea pärast teeleasumist sai meile selgeks, et loodusjõududel on siin ülim võim, ning lootust mingitele kompromissidele ei maksa liialt hellitada.

(veel …)

Indiast punktist A punkti B sõites näeb tee ääres küllaga mõtlemapanevat – antud juhul väike ülevaade tee ääres kohatud hoiatussiltidest. Sarnaseid, verbaalseid silte oleme varem kohanud näiteks Brasiilias, kuid mujal mitte. Siin näivad nad suisa asendavat meile harjumuspäraseid liiklusmärke – näiteks enamasti manitsetakse lubatud kiirust mitte ületama, kuid kiiruspiirangu märke oleme Indias kohanud üldse vist ühel käel kokkuloetud kordadel, ehk siis praktiliselt üldse mitte.

(veel …)