Malawi järve äärest Nkhata Bays põrutasime pealinna Lilongwesse ja sealt edasi juba Mosambiigi poole, mis on meie teekonnal 45. riik.

(veel …)

Dar es Salaamis olime täpselt nii vähe kui võimalik, kuid nii kaua kui vajalik, ehk kuni saime kätte Malawi viisad.

(veel …)

Nii kui Ugandasse jõudsime, andsime sisse online-taotlused viisade saamiseks Rwandasse. Kuna Uganda on küllaltki väike riik (vähemalt Aafrika mastaabis) ja kuna viisataotluse läbivaatamine ning (reeglina positiivse) vastuse saamine pidi aega võtma kolm päeva, siis võtsime aga suuna piiri äärde, et kohe, kui kinnitus käes, Rwandasse siseneda.

(veel …)

Kuna meie varasemad kogemused kohalike “amordispetsialistidega” ei ole olnud just roosilised (isegi kui tegemist on olnud väidetavalt parimate tegijatega Argentinas või valmistaja ametlike esindajatega Colombias), otsustasime seekord minna kindla peale välja ning saata amordi ülevaatamiseks ning putitamiseks valmistajale. Niipalju oleme tänaseks targemad, et asja usaldamine asjatundjate kätte on lõppkokkuvõttes odavam kui käkerdatud amordiga kuskil jälle tee peale jäämine.

(veel …)

Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.

(veel …)

Etioopia pealinnas Addis Abebas olime vaid niikaua kui saime organiseeritud Kenya viisad. Ehkki teoorias peaks viisa saama ka piirilt, oli meil kavas ületada piiri kohas, kus ametlikku piiripunkti pole, ehk mitmete värvikirevate hõimude koduks olevas edelaosas.

(veel …)

Meie esimesed kaks nädalat Aafrikas ei kinnitanud eriti Shakira ning kurvikate mustade näitsikute loodud visiooni särasilmsest kontingendist. Djibouti kallid, ent sellele vaatamata kaugeltki mitte peened restoranid pakuvad prantsuse koloniaalpärandina baguette’i ning steiki, kuid prügiga üle külvatud tänaval pole võimalik kõndida sadat meetritki, ilma et mõni jõmpsikas või kerjus raha lunima ei tuleks. Palav ka, ja nii päevast päeva – kokku kaks nädalat, kuni me oma passid Etioopia viisadega lõpuks kätte saime.

(veel …)

Sana’ast edasi väisasime veel mõnd Jeemenile iseloomulikult kaljuveerele ehitatud küla, enne kui võtsime suuna sajandeid tagasi kohvisadamana kuulsaks saanud Al Mokhasse.

(veel …)

Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.

(veel …)

Kas teadsite, et Canon sai endale nime halastusjumalanna Kwanoni (hiina vaste Avalokitešvarale, kelle  ümbersündiv kehastus on dalai laama) järgi?

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie fotokaameral on läätse sisepinnale tekkinud plekk, mis kõik pildid ära rikub. Tõenäoliselt on see niiskes kliimas pidevalt +40 C õue ja +25 C siseruumide vahet käimisest tingitud kondents, mis on sinna lihtsalt ära kuivanud. Garantii alla selline jama muidugi ei kuulu ning ainus variant on hea raha eest välja vahetada kogu läätseplokk. Paratamatult tekib mõte, et samahästi võiks juba uue kaamera osta, aga ei tea, kas on mõtet. Ei jaksa enam mõelda ka – vahel on tunne, et saadaks kogu elektroonika koju, vähem jama. Aga pagan, kui hea on pärast vaadata neid pilte võsa vahelt piiluvatest tiigritest ning mustast mustematest inimestest! Aafrika on ju midagi sellist?