Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
Toudeshk on üks paljudest mööda Kesk-Iraani laiali puistatud kõrbeküladest, ehkki ilmselt mitte kõige atmosfäärilisem neist, kui mitte öelda, et küllaltki tähelepandamatu – kõigi oma savimajade ja kuppelkatustega siinses keskkonnas täiesti tavaline. Oleksime sellest päris kindlasti silmagi pilgutamata mööda uhanud, aga teistelt ränduritelt jõudis meieni kuuldus mehest nimega Mohammad (muidugi elab neid Toudeshkis rohkem kui üks, sest Mohammad on üks ütlemata levinud mehenimi), kes on selles samas külas teedmööda tulijaid juba aastaid kostitanud ning neile kohalikku elu-olu tutvustanud. Tundus huvitav.
Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.
Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.
Turbanites mehed ei ole India tänavatel mingi haruldus, ent mida lähemale Punjabile, seda suuremaks muutub nende kontsentratsioon – umbes 70% sealsest elanikkonnast moodustavad sikhid, vähetuntud religiooni – sikhismi – järgijad. Nende kõige püham linn, Amritsar, jäi meile tee peale, nii et saime võimaluse selle usundiga lähemalt tutvuda.
Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.
Ajalooliselt Tiibeti ja Kašmiiri, aga ka Hiina ja India vaheliste kaubakolonnide teekonnal asunud Leh ei ole oma võimsat positsiooni kaardil minetanud, ehkki täna kindlustavad strateegiliselt hea asukoha hoopis mägist Ladakhi piirkonda avastama tulnud turistide hordid. Tõepoolest – täna kohtab mööda Induse jõe orgu kulgeval teel palju harvemini kašmiirvilla, siidilõnga ning hinnalist brokaatkangast vedavaid autosid kui džiibitäit India keskklassi turiste.
Srinagarist Lehi poole sõites on viimane suurem moslemite kogukond Kargilis – sealt edasi lookleb tee üle kõrgete kurude ning läbi viljakate orgude mööda hoopis teistsuguse atmosfääriga budistlikest küladest.
Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.
