Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.
Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.
Õhtul Salvadori sisse sõites (tsikkel pikapi kastis) oli tunne, justkui viibiks Aafrikas. Kohutavalt palav oli, seda muidugi, kuid mitte seepärast. Pigem olid need värvid ja arhitektuur, või õigemini selle puudumine – viimistlemata majakarbid üksteise otsa kuhjumas, millel isegi aknaid ei ole ees – igaüks ise moodi, pisut nagu tondilossid. Musta ja veel mustemat värvi inimesed, oma igapäevastes toimetustes. Palmid, teistsugused kui need, mida mujal Brasiilias näinud oleme. Ja see kõik oivalise päikeseloojangu taustal…
Veetsime kaks ööd hotellitoas, mille aknast avanes lummav vaade ookeanile, ning kust oli mõnus rannapromenaadil askeldavaid inimesi jälgida. Jagame seda ka teiega:
Muide, kui hakata mõtlema meie katki/rikki läinud asjadele, siis ilmneb tõsiasi, et amort, rehv, videokaamera ja mobiiltelefon ütlesid kõik üles Bahia osariigis. Ilmselt peab siin mustade kantsis olema tegemist mingitsorti afromaagiaga, sest Salvadori jõudes hakkas videokaamera jälle osaliselt tööle (pilt on, heli pole ja töötab kuni soojaks läheb, siis hangub) – tänu sellele ka ülalolev videolõik; ning pärast Salvadorist lahkumist otsustas taas tööle hakata minu mobiil. Rehv on uus, ja amort pole rohkem lekkinud – nii et võib vist öelda, et suurem ebaõnn on meile selja pööranud 🙂 Ainult videokaamera vajab veel parandamist, ja fotokaamera ostmist. Kaalume nüüd taas São Paulosse minekut, sest kolm on ju kohtuseadus. Pealegi on see üks hiiglama suur linn ja kui seal on maailma suurim välisjaapanlaste kogukond, siis seal peab ju ometi mingi Canoni esindus olema, et saaksime oma kaameraasjad aetud.
Pärast seda, kui olime veetnud pool päeva mototöökojas, kus amort justkui korda sai, otsis Margus välja videokaamera, et saaksin temast ja mehhaanikust ühe lustaka klõpsu teha. Et kõik näeksid, milline see tubli mees välja näeb. Klõpsu aga ei tule ega tule, kaamera teeb ainult urisevat häält ja ei võta pilti ette. No tore küll! Nüüd oleme ka videokaamerata. Aga mis seal siis ikka, otsustame edasi, Salvadori suunas sõita, sest katkine kaamera ju sõitmist ei takista. Loe edasi Ebaõnnega koos?→
Riost (kolme suurimat ostukeskust läbi kammides) digifotokaamerat me siiski ei leidnud – oli üht-teist valikut küll, ent seda, mida soovisime, ei olnud – Margus vajab ju intervalomeetrit, mida vaid väga piiratud digiseebikarpidele juurde programmeerida saab (peab kaamera OP-süsteemi murdma). Mõningaid (suhteliselt kehva kvaliteediga) pilte teeb meil ka videokaamera, nii et otsustasime, et “augutäiteks” võib videokaameraga klõpsida, kuni selle õige leiame.
Kui veel Campinases olime, laitsid kohalikud meie mõtte tsikliga Rio de Janeirosse sõita täiesti maha – suur ratas ja veel pealegi välismaa registrimärgiga – kui me veel liikluses peaksime ellu jääma, siis see pidi meile kindlasti õnnetuse kaela tooma. Sest Rios lokkab vaesus ja kuritegevus. Sest kohalikud jõugud korraldavad linna sissesõiduteedel sageli äkkrünnakuid, mille käigus võetakse kõik, mis vähegi võtta annab. Sest politsei on korrumpeerunud. Sest liikvel on libapolitsei. Sest… jne, jne. Mõtlesin juba korraks, et mis siis saaks, kui jätaks Riosse üldse minemata, sest mis selles linnas ikka nii erilist saab olla – erilised rannafännid me niikuinii pole, ja noh, see Jeesus mäekünkal – kindlasti on sellest lahedamaidki monumente. Siis jälle mõtlesin, et ei saa lasta paranoial end niiviisi mõjutada – kui hakata kõikvõimalikke asju kartma, siis ei ole mõtet üldse kodust välja minnagi. Loe edasi Paranoia “imelises linnas”→
Mõned päevad tagasi São Paulos käies jäi meil nägemata väidetavalt üks linna popimaid atraktsioone, Butantani Instituut, kus kasvatatakse vaktsiinide ja vastumürkide valmistamise eesmärkidel madusid. Otsustasime, et peame seal ikkagi ära käima, ning täna seda tegimegi.
Nägime erinevaid Brasiilias elutsevaid maoliike ning saime teada, et suurem osa nendest ei olegi üldse mürgised (milline kergendus!). Peaasjalikult tasub karta rästikulisi (bioloogiatunnid on nüüdseks kauges minevikus, nii et see kirjeldus ei ole päris adekvaatne, aga igal juhul jäi meelde, et nende ladinakeelses nimes sisaldus sõna “vipera”, nii et mingi sugulusside neil ilmselt on), kes on pea ainsad mürgised maod. Ussidest ja muudest loomadest (konnad, skorpionid, jne) sai ka rohkesti lahedaid pilte tehtud, kuid kahjuks ei saa me neid enam ei ise vaadata ega postitusele lisada, sest keegi pikanäpumees sai hämaras terraariumis meie digikaamerale näpud taha ning oleme nüüd aparaadist ja piltidest ilma 🙁
São Paulo osariigis asuv miljonilinn Campinas on päris huvitav. Oleme siin tuttavate Fernando ja Maraisa pool, kes aasta tagasi oma BMW R1150GS-iga Eestis käisid. Nemad olid tollal Euroopa-tuuril, kõigepealt töötasid kaks aastat Inglismaal ja õppisid inglise keelt, ning kui piisav raha koos, ostsid endale mootorratta, seadsid selle matkavalmis ja tegid korraliku 4-kuulise matka. Ega Euroopas vist eriti palju sellise plaaniga brasiillasi ei kohta, aga näed sa – kui tahtejõudu on, saab kõike.
Vot selline vaade on meie magamistoa aknast, otse Campinase kesklinnas:
Samast aknast kostab hommikul kell 8 selline heli:
Siin pole turiste, sest siin ei ole klassikalisi vaatamisväärsusi. Siin on kuum! Enamus päevi oleme olnud üle 30 kraadise kuumuse käes, ning niiskustki on suhteiliselt palju. Oleme päevas vähemalt kaks korda duši all käinud (kui nüüd võimalust on! 🙂 ), et soolakiht maha pesta. On see ju troopika!
Mida loodaksite näha teie maailma üheks suurimaks peetavas linnas? Palju kõrghooneid, palju inimesi, palju autosid? São Paulos on see kõik olemas. Jubedalt tahaks öelda, et selles linnas on midagi enamat, kuid kui päris aus olla, on see 11 miljoni elanikuga linn üpriski ilmetu. See ei ole selline linn, kus turistid käivad, fotokas näpus, ringi, ja ahhetavad imetlusest. Kui siin ongi midagi pildistada, siis pigem seda, kui absurdne see linn on, või kui inetu*. Sedagi ainult juhul, kui üldse söandad fotokat välgutada, sest just siin on nii ilmekalt esile tulnud Brasiilias lokkav vaesus – São Paulos ei ole see mingite konkreetsete linnaosade probleem, vaid vaesus on näha kõikjal. Seda vaatamata sellele, et Sao Paulo on ka üks maailma jõukamaid linnasid – lihtsalt ebavõrdsus on nii suur.
Ilm on täna ilus ja miski nagu ei takistaks meil nüüd siit, Buenos Airesest, minema põrutada. Varahommikul juba saatsime teele Miriami, meie toakaaslase, kes on minu arvates ikka kohutavalt kangelaslik, et üksinda suure rattamürakaga tundmatuid teid ja liiklusolusid söandab avastama minna. Lisaks on ta veel suurepärane kokk, nii et nüüd oleme kulinaarses mõttes omapäi.
Nüüd igal juhul sööme hommikust, pakime viimsed asjad ja võtame suuna Brasiiliale! (st mõnda aega on ilmselt eetrivaikus)
