Õhtul Salvadori sisse sõites (tsikkel pikapi kastis) oli tunne, justkui viibiks Aafrikas. Kohutavalt palav oli, seda muidugi, kuid mitte seepärast. Pigem olid need värvid ja arhitektuur, või õigemini selle puudumine – viimistlemata majakarbid üksteise otsa kuhjumas, millel isegi aknaid ei ole ees – igaüks ise moodi, pisut nagu tondilossid. Musta ja veel mustemat värvi inimesed, oma igapäevastes toimetustes. Palmid, teistsugused kui need, mida mujal Brasiilias näinud oleme. Ja see kõik oivalise päikeseloojangu taustal…

Veetsime kaks ööd hotellitoas, mille aknast avanes lummav vaade ookeanile, ning kust oli mõnus rannapromenaadil askeldavaid inimesi jälgida. Jagame seda ka teiega:

Muide, kui hakata mõtlema meie katki/rikki läinud asjadele, siis ilmneb tõsiasi, et amort, rehv, videokaamera ja mobiiltelefon ütlesid kõik üles Bahia osariigis. Ilmselt peab siin mustade kantsis olema tegemist mingitsorti afromaagiaga, sest Salvadori jõudes hakkas videokaamera jälle osaliselt tööle (pilt on, heli pole ja töötab kuni soojaks läheb, siis hangub) – tänu sellele ka ülalolev videolõik; ning pärast Salvadorist lahkumist otsustas taas tööle hakata minu mobiil. Rehv on uus, ja amort pole rohkem lekkinud – nii et võib vist öelda, et suurem ebaõnn on meile selja pööranud 🙂 Ainult videokaamera vajab veel parandamist, ja fotokaamera ostmist. Kaalume nüüd taas São Paulosse minekut, sest kolm on ju kohtuseadus. Pealegi on see üks hiiglama suur linn ja kui seal on maailma suurim välisjaapanlaste kogukond, siis seal peab ju ometi mingi Canoni esindus olema, et saaksime oma kaameraasjad aetud.