Tee Salvadorist lõuna suunas viis meid läbi Ida-Brasiilia vaesemate piirkondade – ilmselgelt olid näha erinevused võrreldes jõukama kaevanduspiirkonna Minas Gerais’iga – ei olnud seda kuulsat koloniaalarhitektuuri, vaid haigutavate akendega telliskivikastid, jätkuvalt domineerimas must nahavärv. Et rannikuäärne on madalam ja niiskem, oli sõit päris väsitav – valitses paras saun. Seda suurem oli meie heameel GPS-i juhatusel “peateelt” väiksemale, mägisemal alal kulgevale teele pöörata – kohe hakkas mõnusam.

Mõned telgist lindistatud helifoonid kusagil Santa Teresa kandis (Espyrito Santo osariik) mägede vahel:

Õhtu:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_6htu.mp3]

Öö:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_oo.mp3]

Hommik (vihm):

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_hommik.mp3]

Olime lasknud GPS-il endale joonistada optimaalse tee tagasi Paraty’sse (et enne pikka sõitu Brasiiliast välja pisut lõõgastuda – nimelt sattusime eelmisel korral siin suurepärasesse külalistemajja, Pousada Guaraná‘sse – soovitame soojalt, see on superluks), kuid seda me ei teadnud, et  GPS-il on suured ambitsioonid. Mingil hetkel avastasime end tõelisest mudamülkast – tagasi ei söandanud minna, liiga pikk maa oli juba tuldud, ja nii me läbi sopa veeresime – õnneks vaid kümmekond kilomeetrit, aga ütleme nii, et adrenaliini jagus. Ja tundsime puudust oma headest Heidenau rehvidest – all on Michelin Anakee puhta asfaldi suunitlusega rehv, mis mudas on nullilähedase haardega.

Rekkad tõusudel kinni, hea, et meile ja üksteisele selga ei vajunud. Nii nagu lumistes mägedes, on mudastes mägedes rekkameestel ketid – panevad ketid alla, ronivad mudamülkast välja ja siis võtavad ketid uuesti alt ära.

Pärast pikka päeva sinka-vonka teedel üritasime õhtul telkimiskohta leida, kuid asustus oli liiga tihe ja mäenõlvad liiga järsud. Lõpuks seiklesime juba pimedas, hakkas vihma sadama ja udu oli nii tihe, et nägime vaevalt paari meetri kaugusele. Kohalike juhatusel jõudsime õnnekombel ühte poolpimedasse hotelli Teresopolise lähistel – hotell oli poolenisti suletud, kuna katus oli läbi ajama hakanud, kuid õnneks saime ikka öömajale. Hommikust sõime hotelli restoranis, kus oli siia-sinna ämbreid ja kausse pandud, kuhu vesi saaks laest tilkuda, ning kus aknast ei näinud jätkuvalt midagi peale udu – väga sürrealistlik elamus:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Terestopolis_hotell_lekkiv.mp3]

Järgmine päev kulges läbi vihma sõites, ning õhtuks jõudsime Paratysse. Veetsime siin mõnusa õhtupooliku Brasiilia veinide saatel kahe lätlase, kahe briti ja ühe brasiillasega. Täna liigume edasi, suund: Uruguai, kuid sinna on veel mitu päeva aega.