Üleeile hommikul startisime Vitoria da Conquistast edasi põhja suunas, et ära näha Chapada Diamantina rahvuspark – olime ometi nii kaugele tulnud, et lihtsalt tagasi pöörata tundus veider, mis sest, et veel ei olnud selge, mis seisus amort pärast teistkordset parandamist täpselt on. Umbes saja kilomeetri pärast peatusime hetkeks, et seda kontrollida. Ikka pisut õline! Otsustasime siiski riskida ja edasi sõita, ning pärast lummavate vaadetega mägiteid ja uniseid mägikülasid olime rahvuspargis kohal. Et õhtu hakkas juba kätte jõudma, otsustasime taas looduses telkimiskoha otsida, ja nii tegimegi – kusagil poolvõsas (vabandan terminoloogilise ebakorrektsuse pärast, ei tea täpselt, kuidas seda nimetama peaks) lõime telgi püsti, vaated olid super. Pimeduse saabudes nägime horisondis mitmes suunas imelikke tulukesi. Algul arvasime, et tegemist on asutusega, siis aga võtsime välja binokli ja nägime, et mitmes kohas põleb, ning õrn ving oli õhus tunda. See küll tore ei ole, kui kolmes suunas on mingid põlengud ja ei tea, kas ja millal need meieni jõuavad. Riskide maandamiseks panime ööseks iga paari tunni tagant äratuskella helisema, et olukorda jälgida. Tuli meieni ei jõudnud 🙂 ja hommikupoole hakkas uduvihma sadama – olime pilve sees.

Hommikul otsustas mu telefon (mida muidu kasutame äratuskellana ja kohalike kõnede tegemiseks), et nüüd on tema kord sussid püsti visata – osa nuppe töötab, osa mitte, ka peale lahtivõtmist ja korralikku puhastamist. Mingi tarkvaraline viga ilmselt. Igal juhul ei takista ka katkine telefon edasi sõitmist, seega otsustasime, et käime siiski Salvadoris ära, mis sest, et kõik justkui viitaks sellele, et me ei tohi sellesse linna minna – miks muidu kõik katki läheb (kaamera, telefon, amort…)?

Suund võetud, vurame siis meie edasi, kuni Margus tunneb, et midagi on valesti. Peatume. Nonii – tagarehvi küljest on üks tükk minema lennanud. Varasemast (Iraanist) on meil juba sarnane kogemus olemas – nii kannatab veel sõita küll, Salvadori ju veel ainult paarsada kilomeetrit! Et aga rehv oli juba küllaltki kulunud, siis suutsime järgnevate kilomeetrite vältel ära kaotada veel mõned tükid, kuni ühel hetkel tundis Margus, et rehv on tühi. Salvadori oli siis 30 kilomeetrit. No ei ole me määratud sellesse linna jõudma, no ei ole! Otsis siis Margus tiheda liiklusega tee ääres, rekkad mööda vuramas ja ägedalt gaasitades, rehviparanduskomplekti välja ja hakkas kõike kirudes rehvi parandama. Ilmnes veel, et Fernandolt saadud suruõhuballoonid (enda omad pidime enne tskli lennutransporti plahvatusohu tõttu loovutama) on pisut teistsugused kui vaja – neil ei olnud vinti, nii et balloon tuli toorest jõudu kasutades, nii et käed verised, rehvi suruda. Igal juhul kuidagi sai midagi parandatud, lootuses, et ehk järgmises bensiinijaamas… 100 meetrit hiljem viskab ratas end tee peal risti ja vaid mingi ime läbi jääme 70 km/h tunnikiiruse juures püsti  – rehv lendas veljelt maha.

Õnneks oli tegemist mingitlaadi asustatud punktiga, nii et kohaliku tsiklisti abiga saime endale Salvadorist Suzuki esinduse pikapi järele. Kümmekond meest aitasid ratta auto peale tõsta, ning nii me siia “keelatud linna” jõudsimegi. Ei tea, kas linn vihastab nüüd meie peale, või halastab – jääme ootama! Uus Michelini rehv on nüüd rattal igatahes all, uusi seiklusi ootamas.