Mõned päevad tagasi São Paulos käies jäi meil nägemata väidetavalt üks linna popimaid atraktsioone, Butantani Instituut, kus kasvatatakse vaktsiinide ja vastumürkide valmistamise eesmärkidel madusid. Otsustasime, et peame seal ikkagi ära käima, ning täna seda tegimegi.
Nägime erinevaid Brasiilias elutsevaid maoliike ning saime teada, et suurem osa nendest ei olegi üldse mürgised (milline kergendus!). Peaasjalikult tasub karta rästikulisi (bioloogiatunnid on nüüdseks kauges minevikus, nii et see kirjeldus ei ole päris adekvaatne, aga igal juhul jäi meelde, et nende ladinakeelses nimes sisaldus sõna “vipera”, nii et mingi sugulusside neil ilmselt on), kes on pea ainsad mürgised maod. Ussidest ja muudest loomadest (konnad, skorpionid, jne) sai ka rohkesti lahedaid pilte tehtud, kuid kahjuks ei saa me neid enam ei ise vaadata ega postitusele lisada, sest keegi pikanäpumees sai hämaras terraariumis meie digikaamerale näpud taha ning oleme nüüd aparaadist ja piltidest ilma 🙁
Sellest on hirmus kahju, sest me ei ole kindlad, kas meie säästueelarvesse mahub uue aparaadi soetamine tehnika kõrgete hindade poolest kurikuulsas Lõuna-Ameerikas. Kaalume seda varianti, sest vastasel juhul ei saa me nii palju pilte teha (filmile pildistades maksab iga kaader), ning kodulehele saavad need suure hilinemisega (kui filmirullid ilmutamiseks ja skännimiseks Eestisse saadame).
Edaspidi katsume siis veel tähelepanelikumad olla!
PS: Tallinna Loomaaias ei eksponeerita sugugi väiksemat arvu madusid kui Butantani instituudi bioloogiamuuseumis, vahe on vaid eksponeeritavates liikides.
oh kui kahju, et varaste ohvriks langesite…
Oi kui kahju!
Tean, et USAs on jälle tehnika suht odav. Äkki saate sealt tellida?
Tervitused sombuselt kodumaalt!
Loen suure isuga Teie tegemistest, sest endalgi on reaalne plaan sinna kontinendile niipea kui võimalik tsikliga matkama minna. Mul nii pikka trippi pole võimalik ette võtta, aga siiski on soov Brasiilias rannikuäärne läbida.
Seoses sellega on mulle teatud info ülimalt põnev. Ise olen Brasiilias olnud 3 korda ja seal maasturiga surfireisidel viibinud. Seda siis üleval Ceara maakonnas ja seal lähedal. Natal kuni Fortaleza ja sealt unikaalse surfiküla Jericocoarani.
Seoses tsiklil Brasiliasse sisenemisega on siis küssa selline: kas nad reaalselt soovivad näha carne de passage pabereid? Või on asi lihtsam? Olen kuulnud et nad seda justkui nõuavad aga samas ka mittte. Kuidas Teil see küsimus esile tõusis? Endal on plaan siseneda riiki ülevalt ehk siis prantuse-gaujaanast. Olete te sinna ka minemas?
Tervitades ja edukat reisi soovides!
Urmas
ja veel! soe soovitus on silmad kõrvad lahti hoida just oma varustuse osas. Brasiilia on teada tuntud koht pikanäpumeeste poolest, kelleks võib olla suvaline poisiklutt või ka proff kurikael. Saime seda ka kogeda omal nahal. Üks meie grupist jäi päris paljudest isiklikest asjadest ilma. Öösel roniti unepealt hotellirõdult tuppa… 🙁
Seega veelkord igal sammul sellele mõelda ja minimeerida sellised võimalused.
Nagu lugeda saime siis esimene kogemus Teil ka juba olemas. Kahjuks! :((
Tsikkel igal võimalusel kinnisesse hoovi kui jääte hotelli ööbima. Brasiilias on õnneks kinnine hoov ja kõrge, turvaline aed normiks.
Päeval ei soovita pilli ilma usaldusväärse järelvalveta jätta. Seal riigis on kõikjal silmad kõrvad kes kurikaeltele kasulikku infi jagavad.
Edu!
Urmasele: terve Lõuna-Ameerika on tegelikult ilma Carnet’ta tehtav. Mõnda riiki sisenemise muudab see veidi lihtsamaks ja odavamaks, aga üldiselt ei ole ainuüksi Brasiilia jaoks Carnet’d mõtet teha – piiril seda ei küsitud. Ka liikluskindlustus pole kohustuslik, pidime tsikli vaid piiril deklareerima (tasuta).
Kaalusime alguses ka tsikli transportimist Prantsuse Guajaanasse, sest see on ju Euroopa Liit, st mingit erilist kolmanda maailma moodi impordibürokraatiat ei tohiks olla, ent siin tuleb arvestada soolase hinnaga (kuna ainus lennuliin, mis sinna Euroopast lendab, on Air France – monopol). Meil tuli transport Buenos Airesesse oluliselt odavam. Kui just konkreetne tsikkel väga südamelähedane pole, tasub ratas osta või rentida kohapealt, tuleb oluliselt odavam kui enda ratas sinna transportida. See käib kogu kontinendi kohta – oma ratast sinna ja tagasi tirida on üle mõistuse kallis.
Brasiilias on levinud 125-250 cm3 rattad, üksi ning peaasjalikult linnas ja lühemaid vahemaid maanteel sõites on nad piisavalt võimekad. Kahekesi ühel rattal on muidugi valik suhteliselt niru, Honda Falcon on üks korralikum 400 cc3 ratas, mis spartalike (ratta ruumikuse ja tagumikule mõjuvate “jõudude” mõttes) tingimustega leppivad matkajad veab edukalt ära küll.
Jõudu!
tänud vastuse eest! 🙂
edu!