Eelmises sissekandes heitsime juba pisut valgust Toba järve piirkonnas elavale Bataki rahvale ja nende huvitavale arhitektuurile. Jäime keset järve asuvale Samosiri saarele kauemaks, et selle kultuuriga veidi lähemalt tutvust teha – kehvasid teeolusid trotsides otsisime välja ka isoleeritumad külad, kus elamine ehedam. On tõesti huvitav, kuidas inimesed veel tänapäevalgi, kui enamus pürgib modernsuse poole, ikka traditsioonilistes majades elavad, kuigi võib arvata, et kui jõukus nendeni jõuab, ehitavad nemadki endale igava, ent tänapäevase eluaseme.
Sildiarhiiv: teeolud
Õde-venda?
Indoneesia liikuvas pildis
Lõigukesi Floreselt, Sumbawalt, Balilt ja Jaavalt.
Gunung!
Lõpuks jäime Balile ikkagi pisut kauemaks kui algul arvasime – kui delfiinid said nähtud, käisime veel rannikuvetes snorgeldamas (esimene tõsisem snorgeldamine meie elus – nägime koralle, palju värvilisi kalu ning isegi merikilpkonna) ja lähedalasuvates kuumaveeallikates lõõgastumas. Margus sai vaheldust traditsioonilise Indoneesia paadi juhtimisega (pärast 86 000 kilomeetrit mootorrattal sel ekspeditsioonil näis see talle kuidagi eriti meeldivat). Et kultuurihuvi unarusse ei jääks, külastasime ka üht budistide (justnimelt budistide, mitte hindude – hämmastav, kuidas eri religioonid siin nii rahumeelselt külg külje kõrval eksisteerivad) kloostrit. Oli nii arhitektuuri, skulptuuri kui niisama silmailu. Isegi lootosed olid.
Kurviline Flores
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, mis mulle Florese saarest kõige rohkem meelde jäi, siis ilmselt on see kurviline tee. Maastik on mägine, ning nii see tee saare idaosast lääneossa enam kui 700 kilomeetri vältel kulgeb – ikka kurv kurvi järel – kord üles-, kord allamäge. Huvipärast tegelesin piduramise ja kiirendamise vahepeal kurvide kokkulugemisega – ükskord mahtus ühte kilomeetrisse lausa 29 kurvi.
Lihvimata pärl
Ida-Timori põhjarannik ei olnud siiski muud kui sissejuhatus. Igatepidi. Kui Com’ist võtsime suuna lõunasse, hakkas tee seisukord tasapisi halvenema, kuid loodus meie ümber, ning külad, millest läbi sõitsime, muutuma aina lummavamateks.
200 kilomeetrit ilu
Alustasime oma avastusretke ambitsioonika plaaniga – teha Ida-Timorile ring peale. Kuna tegemist on tillukese riigiga, siis võiks küsida, et mis selles plaanis siis nii ambitsioonikat on, kuid ikka on küll. Ise saime sellest muidugi aru alles hiljem.
Suur kesktee
Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.
Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.
Sõidupäeva algus
Siin üks väike videolõik meie igapäevarutiinist, teeleasumisest ja mõtetest, mis sel ajal peas tiirlemas. Ühtlasi näitab see video üht väga suurt ja eluohtlikku viga, mis sai sel hommikul tehtud:
Sisemaa poole
Käesolev postitus on järjekordne näide sellest, mismoodi me kuidagi peateel ei suuda püsida ning võimalusel kõrvalteele pöörame.
Mount Isa poole kulgev tee ei olnud tegelikult igav, sest see läbis laheda vanamoelise atmosfääriga väikelinnasid.